Ilma sinuta

Ilma sinuta
eesti tekst S.Azojan

Kui sa soovid nii, muutun sinu jaoks ma teiseks siis
kui sa soovid nii, parandan ma vea mis riivab sind
kui sa soovid nii, tulen jõuludeks ma koju
kui sa soovid nii, läbi lume paljajalu
kui sa soovid nii, olen valvekoer su uks ees
ning puhkan pea sinu põlvedel


kui sa tahad nii, seisan kindlalt sinu kõrval ma
kui sa tahad nii, kõik mis minu sinu omaks saab
kui sa tahad nii, võtan vastu sinu usu
kui sa tahad nii, sinu naljad mulle tõsi
kui sa tahad nii, kolin kaugele maale ma
vaid ainult selleks, et sind näha saaks


sest ilma sinuta, ekslen öödes pimedates
ilma sinuta, just nii
ilma sinuta, muutun virvatuleks kõrbe öös


kui sa soovid nii, sinu nime jäävalt pühin suult
kui sa soovid nii, mälestused sinust rebib tuul
kui sa tahad nii, tulen kaljudest või läbi
kui sa tahad nii, olen armastusevägi
kui sa tahad nii, teen ma tähistaevast sulle kee
või lükkan ilmakaared segi teel

sest ikka mäletan ma kõike veel
ning haavad hinges on nii lahti need

sest ilma sinuta ma ekslen öödes pimedates
ilma sinuta, just nii
ilma sinuta, muutun virvatuleks kõrbe öös

sest ilma sinuta, ekslen öödes pimedates
ilma sinuta
ilma sinuta, muutun virvatuleks kõrbe öös

kui sa soovid nii....
kui sa soovid nii....
kui sa soovid nii....

 Mõned asjad on liiga pikalt venima jäänud! Valusalt pikalt! Isegi siis kui tundub et kõik on OK- on hinges miskipärast siiski midagi juba ammu katki ja tühjus selles kasvab üha suurema kiirusega ;(. Ma ei jaksa lihtsalt kogu aeg endast ANDA!

Aeg teha lõplik otsus!

Aeg mängida avatud kaardidel

Hommik algas mega vara. Juba 5.30 oli äratus. No jah... äratus kõlab siinkohal muidugi väga ülepaisutatuna, sest magamisest ei olnud ju juttu.

Õhtu oli nagu ikka, rahulik ja asjatades oma täiskavanud tütrega, voodisse minek oli samuti norm ajal, pisut peale 11 aga uni... see ei tulnud ega tulnud. Kass nimega Redis puges mu jalgadele ja oli etteheitvalt solvunud, kui ma muud kui vähkresin ja vähkresin, ning segasin tema kerratõmmbunud olekus unehõlma vajumist. Kella 3 paiku öösel kuulasin vihmasünfooniat, mis mängis mingit sügismeeloodiat minu katuseräästal ja peale seda sai jalad lihtsalt alla aetud ja kööki kappe koristama mindud.

Erinevad mõtted tiirlesid peas kui kiimased varblased ümber pesapuu ja tahtmatult jooksis visuaalne ettekujutus rändama aegade taha!

Ma ei tea, kui palju usub keegi ettekuulutusi ja siinkohal võib ehk nii mõnigi skeptik öelda, et olen kergelt hullumas, aga enne kohtumõistmist võiks pisut mõelda!

Kusagil 10-12 aastat tagasi ennustas mulle üks inimene minu tulevikku, naersin ja unustasin. Aasta tagasi nägin und mis sundis mind pöörduma minu alluvuses töödanud mustlanna poole, kes teatas, et pane pulmalaud valmis! Naersin ka selle üle, kuid tema mitte!

Vennanaine kes tegeleb omatarbeks kaardidel ennustamisega, oli pannud mulle kaarde ilma minu teadmata, ning rääkis sellest pisut hiljem mulle- jälle naersin.

Oli aeg, kus kogu mu maailm vajus kokku ja üks hea süber soovitas mul minna selgeltnägija poole- kahtlesin, kuid uudishimu sai minust võitu ja läksin! Kõik jutud kattusid eelnevatega! Kaasa arvatud lahkumine eestist ja seda mitte üksi!

Varakevadel viibisin Tallinnast kaugemal koolitamas. Õhtul kohalikust kohvikust koos koleegiga väljudes möödus minust väga vana naine, jäi siis seisma ja tuli tagasi. Vaatas mulle otsa ja ütles lause... " Sa võid ju mõelda mida iganes ja uskuda või mitte uskuda seda mida sulle on juba räägitud, kuid see inimene on tegelikult su elus juba su kõrval ja nüüd on sinu otsustada, kas avad end või mitte. Kuid pea meeles... kui sa end ei ava kahetsed hiljem seda väga!"

Jahmatasin!

Avamisega on mul alati probleeme olnud, sest kunagi olen end juba avanud ja selle peale leidnud oma kallima hoopis teisega voodist!

Kergem on olnud olla suletud, kuid....

Tegelikult on ennustus hakanud täide minema, kuigi olen seda piisavalt juba ka proovile pannud, kuid nüüd... enam ei saa ja enam ei tohi!

Tegelikult näen ja tunnetan seda kõike juba ammu, kuid pigem olen kartnud tema ja mitte enda pärast sest vanusevahe on üks asi ja tunded hoopis teised asjad.

Miks ma seda siin kirjutan?

Mul on olnud alati kergem oma mõtteid paberile panna, kui neist otse rääkida ja kuna ma tean enam kui 1000% et ta seda kirjutist kindlalt loeb, siis ütlen siin... aeg on kaardid lauale panna! Me mõlemad tunneme midagi rohkemat kui teineteisele välja julgeme öelda, kuid kui me ei mängi omavahel avatud kaardidel võime seda hiljem väga kahetseda. Teame seda ju tegelikult mõlemad! Sa oled mulle ette ennustatud! Meil on pigem võita, kui kaotada!

Palun Avame Kaardid!

Tänan sind Shakespeare!

Täna hommik algas minu sees mingi kummalise rahuga! Jalutasin varavalges Kadriorupargi vaikuses, pildistasin taimi ja ootasin et kell oleks seal maal, et kokkulepitud kohtumine teoks saaks. Kohtumine toimus, olles kiire ja asjalik. Kõik tööjutud sai aetud ja isegi hommikune, teine tass, head ,kanget ja äärmiselt aromaatset kohvi nauditud. Jalutasin kesklinna ja rahu minu sees ei kadunud kuhugi. Lihtsalt lonkisin ja tabasin end mõtelt, et kahtlase rauhu põhjuseks võib olla vaid see, et olen oma sees teinud väga kindlad otsused.

Kui otsused on õiged (olgu need siis millised tahes), sõlmid sa nagu rahulepingu ise endaga.

Minu lemmik on William Shakespeare. Sajandeid tagasi elanud näitekirjanik kelle laused olen ma ikka ja jälle oma ellu toonud ja neist kinni hoidnud on ka siia sobiva lause kunagi kirja pannud. Sedapuhku siis... "et olla hea, pean olema ma halb!" Otsuste tegemise puhul lähtun ma eelkõige sellest, mis mulle endale hea on ja kuigi võib olla tundub minu otsusega kokkupuutuvale inimesele see minu otsus halb, saab ta ise ka kunagi aru, et otsus mille langetasin on tegelikuses mõlemile hea!

Aeg on küps selleks, et minna eluga edasi, kuhu iganes see siis ka sind ei viiks. Peab olema avatud hinge ja südamega ning elada oma elu, üks kõik mis sellest keegi teine arvab, või kui palju haiget see ka teisele inimesele sellel hetkel ei tee.

Aga otsus...

Mõni aeg tagasi sain lahti oma hambast mis tohutult haiget tegi ja vot sealt sündis minus mingi mõte, mis viis mu rändama ise endasse. Ja selle rännaku tulemusena sai selgeks, et ka elus, kõik mis teeb vähegi haiget ja vähegi sind häirib, tuleb enesest välja raputada.

Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Vaevalt küll! Pigem teeb see minust palju tugevama ja kindlama isiksuse.

Reeglina ei taha ma inimestele haiget teha. Kuid haiget endale ka ei saa ju teha lasta.

Ja kui su elus on inimesed kelle pärast püüad end kuidagi kokku võtta, andestada ja pidevalt mõista, siis ühel hetkel lihtsalt tunned, et enam ei või ja kõik see mis tundus enne nii iseenesest mõistetav, tundub ühtäkki täiesti mõtetu. Siis on aeg panna punkt, seda enam kui mõistus on selle punkti juba ammu pannud, kuid süda on siiani ikka nagu õel kasuema, vahele seganud. Mõistus võidab siiski südame hääle!

Või, kui su elus on inimene, kes kuulab su igat juttu, mida sa teistega räägid, või kui ta jälgib kõiki su tegemisi soovides veel rohkem sinust teada saada (mis on ju iseenesest väga meeldiv), kuid kui sa ise midagi otse küsid, siis saad vastuseks vaid selle et... "ma kunagi räägin..." ja lõpuks kuuled hoopis kolmandatelt inimestelt asju mida võiks inimene sulle otse rääkida, siis... no mida kuradit!?

Kas ei tekki siis küsimus, et miks ollakse solvunud, kui sina (mina) ei taha küsimustele vastata, kus juures ei räägi sina (mina) neist ka kolmandatele isikutele?

Miks mind selline asi küll väga häirib?

Vastus on lihtne... tänaseks juba kolm aastat tagasi sai lõpetatud just sellise mudeli järgi, ühe inimese poolt üles ehitatud suhe, mis lõppes tänu tohututele armukadedustseenidele ja mille lõpus selgus et tegelikuses olid kõik süüdistused ja skandaalid õiged, kuid hoopis vastupidiselt! Ikka öeldakse, et inimene saab teist inimest süüdistada vaid vastavalt sellele mida ta ise teeb!

Muidugi soovin, et mu elus oleks inimene, keda oodata ja kellega koos elust läbi minna. Kellega vaielda kas või rätikute värvitooni üle vannitoas, sest see on elu. Kuid seni kuni ma ei sa inimest 100% usaldada, ei tule sellest kahjuks midagi välja!

Usaldus on suhte alus!

" Et olla hea, pean olema ma halb!"

Tänan sind William Shakespeare.

ära otsi mu hinge

Üks imelik päev, päev kui niiskus rebis lahti liimiribad minus eneses. Väsimus ja nördimus ning ise ka lihtsalt ei tea kuidas, kuid kurbuse udu oli muutunud juba mu õlgu vajutades nii raskeks, et hingamine oli häiritud. Iga sõna mida ütlesin nõudis nii suurt pingutust, et otsaette tekkis külm higi.

Tahtmatu solvamine inimesele, kellest tegelikult hoolid või vähemalt arvad end hoolivat, tegi mulle endale võib olla isegi rohkem rohkem haiget kui talle.

Väsimus, närvilisus, ja kindlasti stress millest on sündinud ükskõiksus. Vahest küsin endalt, kas ma tegelikult hoolin inimestest?

Mul on hea meel kui neil läheb hästi ja kurvastan kui läheb halvasti kuid tihti leian end mõtlemas sellele, et inimesed võivad muidugi olemas olla, kuid mida kaugemal minust seda parem. Jah ma suhtlen nendega ja püüan aru saada nende soove ja tahtmisi, ning püüan olla neile olemas isegi siis, kui neil mind vaja peaks minema, kuid ise...?

Kas vajan inimesi? Muidugi on minu elus neid kellest tõesti hooli ja ÕNNEKS on neid täpselt nii palju kui palju neid olla ühe inimese elus võiks.

Kas ma tahan hoolida?

Kuradima raske küsimus... muidugi tahan, see on ka kodeeritud inimese loomusesse, kuid iga kord kui vaatad, räägid, või kuuled inimesest seda mis tõstab ta sinu silmis ja südames väga kõrgele ning oled juba valmis tema jaoks palju rohkemaks, murdub kuupäeva telg ja järgmine päev selgub et oled taas kiirustanud inimesest head mõtlema.

Võib olla on see kõik sellest et hing on haavu täis ning et need ei suvatsegi paraneda, sest ikka ja jälle, just siis kui loodad, et nüüd läheb kõik hästi, et nüüd ... leidub ikka keegi või miski kes haiget tehes valab sapist hapet su haavadele.

Seega... ma teen oma tööd ja olen väliselt olemas, kuid seesmiselt ei ole mõtet mind otsida! Ma ei väida, et see võimatu oleks, kuid see kes tahab leida minu sisemaailma, peab olema väga kannatlik. Kuid kas ma tahan, et minu tuumani jõutakse- sellele küsimusele vastust tean ma siiski vaid ise!?

Kõik on hästi!

Paar päeva tagasi kohtusin ma ühte inimest, keda polnud väga ammu näinud. Jäime jutustama või õigemini mina kuulama ja tema rääkima.

Teemasi oli mitmeid ning ei saaks just öelda et need huvitavad ei oleks olnud. Kuid ühel hetkel tundsin seda mida palju kordi juba mõnede inimestega "vesteldes" tundnud olen.

Sissejuurdunud "mina" vorm.

Mul on kõik halvasti, mul on palju tööd, mu abikaasa on loll, minu lapsed ei kuula sõna jne, jne....

Olen stressis ja väsinud. Kuid ku ma küsin, mis sul siis halvasti on ja miks sa siis midagi ei muuda? Ei tule vastust ei kummastki otsast.

Inimesed! Mis teil viga on?

Miks elate elu mis teile endile ei meeldi? Miks ei tee midagi (kui välja arvata sellel teemal vaid heietamine)?

Kuulan ja imestan ja mõtlen, miks olen viimasel ajal jäänud kinni psühholoogi rolli?

Kas minu otsaette on kirjutatud "Nutupadi"? Kindlasti mitte!

Olen nõus kuulama inimesi korra või kaks, kuid kui iga kord kordub sama asi siis tahan küsida, et kui maailm tundub ühele inimesele nii halb, siis kas see inimene mitte ise ei ole maailma vastu halb olnud?

"Mida ma muuta saan"? See on pidev küsimus mida ise endale tihti esitatakse. Küsin kohe vastu, - aga mida sa muuta ei saa?

Inimene on olend kellel on ajud (vähemalt on ta nii loodud), kaks kätt, suu ja antud võime kõnelda- siis tuleks ju neid kasutada, mitte pidevalt halada.

Paljud on öelnud mulle, at ah, mis sul viga sul kõik OK!

Jah... on küll kõik ok. Sest mina ju ei virise, ma ei hädalda, ei kaeba ja ei viitsi elada teiste elusi, kadestades neid või siis hoopis halvustades.

Ja veel... kindlasti ei ole mul olmemuresid, ma ei saa märjaks kui vihma sajab ja ei külmeta kui õues möllab tuisk ja torm. Mul ei ole valus, kui lõikan näppu või kui keegi teeb mulle haiget. Võib olla olen ma tõesti üliinimene!?

Ma teen mitmeid asju korraga ja püüan neid teha südamest, sest need kõik on mulle tähtsad ja loomulikult ei väsi ma kunagi vaid ikka ja jälle püüan hoida naeratuse näol. Miks ja kuidas?

Mul on üks omadus- mind ei huvita mis teised minust arvavad, sest kõigile meeldida ei ole võimalik ja kõik inimesed ei meeldi mulle ka! Ja veel... ma ei viitsi hädaldada, pugeda ning teha nägu, et olen keegi teine, kui ma tegelikult olen!

Olen see kes ma olen- kuid kes siis, ei tea ma isegi ning vaid minu lähedased võivad tegelikult mulle öelda, kes ma nende jaoks olen!

Üks on kindel, ma ei ole võõraste inimeste "psühholoog"! Lihtsalt ei taha seda enam olla!

Kuhu me kaome?

Viimasel ajal on minu elu olnud nagu eestimaa ilm. Päike ja pilved ja siis pilved ja päike. Kurtmiseks ei ole küll põhjust, kuid vahest niidab väsimus jalust ja siis tahaks olla kohe päris üksi. Üksi olemine aga toob kaasa mingid lollid mõtted, mis ei puuduta otseselt küll mind ennast, kuid kuidagi nukraks teevad ikka!

Üks hea inimene ütles, et see pidavat olema loominguliste inimeste sündroom. Võib olla olen ma siis tõesti loominguline inimene, kuigi pigem pean end ise inimeseks kes vaatab elu pisut teisiti kui tavaline kaassoo kaaslane.

Vaatan seda elu ja mõtlen, kas olen mina loll või on maailm lihtsalt hulluks läinud. Kaaskondlasest ei hooli keegi enam ammu ja selleset heietada pole ka mõtete, sest see ei vii mitte kuhugi. Paremal juhul kehitatakse vaid õlgu ja minnakse lihtsalt oma teed edasi. Minu tee koju, viib nii hommikul kui ka õhtul läbi Balti jaama. Need kes seda kanti teavad, teavad ka seda et see, saabuvate rongide ja ristuvate elude ristee on seal kandis päris huvitav. Pean ennast maailma näinud inimeseks, kuid sellist rongijaama nagu seda on Tallinnas, olen näinud ma küll, kahjuks vaid siin linnas! Võib olla on see just see eesti oma NOKIA ja välismaalastele kindlasti üks huivitavamaid ja teravamaid elamusi, mida meie linnast kaasa haarata ja info, mida laia maailma kanda.

Hommikuti istuvad seal omad elutargad, maailmaparandajad, elupõletajad. Õhtuti võib suhtreliselt odavalt saada oma "õnnedoosi" millele lisaks vaid pudel viina eest ka seksi. Mida paremat sa hing ihata oskad, seda enam, et kõik on võimalik soetada ühest kohast. Aga... mis seal imestada, eks tänapäeval püüab igaüks , ka eksinud hing, kuidagi selles maailmas ellu jääda. Mis sest et võib olla on see elu on homme katkenud ja keegi ei mäletagi sind enam, nagu polekski sind kunagi olnud. Liiva kalmistul on üks sektor, kus hauatähiseks on numbrid, mitte nimed ja neid numbreid muutkui tuleb juurde. Ja kes ütleb, et me ühel heal päval ise sellist numbritähist ei kanna!?

Mis meiega toimub? Mis toimub riigiga?

Ühed karjuvad meid viie rikkama riigi hulka maailmas, teised aga räägivad, et viie hulgas küll, kuid tagant poolt.

Ühed üritavad, teised tõmbavad vett peale! Ühed rabelevad, teised istuvad käed risti rinnal ja saavad selle eest head "pappi"!? Kes on riik?

Mis saab edasi?

Kas eesti liigub Kreeka, Hispaania ja Portugali lainel?

Minul oleks küll huvitav teada, kes tulevikus mulle pensi maksab kui eesti inimene lihtsalt vaikselt välja sureb? Ma pole rassist, kuid võib olla muutume ka meie Türgi, Hiina või teab mis maa eeslinnaks, järgides Saksamaa eeskuju? Eestlane on ju nii riigitruu, et elab kuni pensini ja siis sureb lihtsalt ära, kui ta seda just enne juba ei tee!

Palavate ilmade hullud tegemised.

Kohe alustuseks, ei ma ei kurda palavate ilmade üle ja üleüldse ei ole mul kommbeks ilma üle nuriseda. Milleks raisata aega selle peale, mida ei ole võimalik inimesel nagu nii muuta.

Kuid arvata, et minul nagu ka teistel inimestel palav ei ole, on ekslik. Kuigi olen tõmmu ja mägismaa juurdega mees, olen ma selles paganama jahedas, ka kohaliku rahva inges peegelduvas jaheduses harjunud.

Päevast päeva, peale tööd koju siblades oled nii kuradima väsinud, et pisuke uni on ainus mis sind hellitaks aga...

... remont!

Hull idee tuleb ju kuidagi ellu viia, ning olles pooleestlane on minus paganama palju seda karge, põhjamaa kodanikule omast jonni. Kui juba alustatud sai... siis läbi ussi ... selle samuse, (noh teate küll mille!?) peab see ka ära tehtud saama. Pintsel ja värvipurk on need "lemmikud" mis mind hetkel köidavad (või vähemasti arvan ma seda nii olevat). Iga õhtune uus algus on alati vaevaline, kuid mida õhtu poole aeg end veab, seda enam kasvab ka hasart ja seda kiiremini liigub pintsel või tikksaag, või kruvikeeraja või mõni liist või kurat teab mis veel, minu käes.

Eila õhtul aga juhtus selline asi, et värvides kööki, mis tegelikult peale magamistuba ja esikut on kolmas mis noh, peaaegu et valmis on, vaatasin kella, mis näitas 6.54. Olin juba värvimisega poolepeal aga kell näitas ikka sama aega. Mõtlesin, et oi kui tore, mul on veel piisavalt aega. No jah... muidugi oli akanataga valgusekuma pisut muutunud, kuid arvestades seda, et pilved taevalage kiimaliselt hõõrusid, ei mõelnud ma selle peale eriti süvenenult. Küll aga... kui ma värvimistöödega lõpule jõudisn, tundus mulle see kellaaeg mis endiselt nagu ennast täis egoist, ikka veel 6.54 näitas kuidagi imelik. Mõtlesin, et vaataks õige magamistoas olevat kella.... Oh sa pimeime, aeg näitas juba vägagi hiliõhtut!

Sõimasin end pisut, kuid samas oli ka heameel, et suure töö olin jälle ära teinud!

Palavad ilmad muudavad ajud pehmeks (kella patareid ka), ja nähtavasti vajub see hall ollus kössdi kokku ning loogiline mõtlemine, rääkimata ajatajust, kaob!

Aga nautigem sooja suve!

Kui aeg muudab kõik!

Ajal on huvitav võime muuta meid teisteks inimesteks. Palju me üldse mõtleme ajale ja selle igavesele kulgemisele!?

Tihti saame tema puudumise sildiga varjata kas soovimatuid kohtumisi või vahest ka lihtsalt oma väsimust. Hea sõna see AEG- kas pole?

Ühel õhtul istusin ühes vanalinna väikeses sumisevas kohvikus ühe hea tuttavaga. Rääkisime maast ja ilmast ning ka ajast.

Üht äkki küsis ta minult nõu, kuigi tegelikult teadsin ma kohe mida talle vastata, ei tahtnud ma siiski seekord oma ütlemistes liiga otsekohene olla, vaid palusin tal enne kui ta otsuse langetab, võta pisut AEGA ja järele mõelda!

Meie jutuajamine puudutas kolmandat isikut, kellega minu tuttaval nagu oleks suhe, kuid kuidagi imelik. Aga suhted ei peagi olema ju kõigile üheselt selged!

Samas, kui minul oleks selline sassis suhe, lõpetaksin selle isegi vaatamata selle, kui tunneksin et tõesti armastan!

Nimelt, kui kaks inimest väidavad teineteisele, et armastavad ja tahavad koos olla, kuid üks ootab nädalaid teise kodumaale saabumist ja see teine nagu ei tee selle jaoks midagi, ei maili ei sõnumit, siis kuidas peaks asjasse suhtuma? Kui väidetavalt kaks inimest kes teineteist armastavad saavad kuus ühe korra kokku ja seda vaid üheks tunniks, millest vähemalt veel pool tundi kulub, mitte omavahelisele suhtlemisele, vaid hoopis telefoniga vestlemisele ja see kes ootas, ootab veel ja veel, kuigi istub armastatud ja oodatud inimese kõrval. Kui minnakse lahku ja ootaja jääb jälle ootama, kuid tagasi naasev inimene teatab telefonis, et nüüd on ta Eestis ja puhkab ja jälle ootab ootaja, et ehk homme...?

Aga homme teatab oodatu, et perekondlikud põhjused viivad teda üle üldse eemale ja ootaja ootab jälle ja saab sõnumeid mis lõpevad sõnadega, kallis, armastan, igatsen!

... siis oleks vast ikka väga naiivne arvata, et sellest suhtest midagi head tuleb!? Ootaja võib ju oodatavat armastada, kuid ta ei saa ju lõpuni end „lukku“ panna ning jälgida nagu läbi klaaskapi, kuidas elu mööda läheb! Või saab?

Vaatamata ootava inimese tunnetest oodatava vastu, kes tundub et ei suuda kuidagi, midagi otsustada ning jätab ootava inimese igaks juhuks ooterezhiimile, peab ootav inimene panema sellele fantoomsele sms suhtele kindla punkti!

Aeg on küll lai mõiste, kuid aeg kaob kiiresti käest ja ühel hetkel võib ootav inimene avastada, et aeg on lõplikult otsas! Aga kaunite sõnumite saabumine ikka jätkub ja jätkub!

On aeg hinnata eluaega oma elu edasi elamiseks!

Armastuses pole midagi keerulist!

Miks ja mida me kardame?
Keegi on kunagi öelnud, et sealt kus saab alguse armastus, lõpeb terve mõistus!
Imelik lause, millest võib järeldada vaid üht, tervele maailmale võiks peal
tõmmata ühe suure katuse ning seejärel võib planeedi Maa ümbernimetada
planeediks „Psühhoneoroloogia“.
Kui armastusega lõpeb terve mõistus, siis on ju terve maailm ebaterve mõistusega
inimesi täis!?
Olgu homosaapiens nii tugev kui tahes, vajame me kõik just seda, tervet mõistust
halvavat kummalist tunnet, mis vahest et hävitab me tegelikkuse ja harva, noh
siis kui on hetk, mil mõistus korraks „koju“ tulnud on, kirume seda.
Kuid ükski teadlane pole lahti seletanud, mis asi see armastus siis ikkagist on
ja kui ta juba kord tulnud on, siis kuidas teda küll hoida?
Kõik me tahame enese kohta vahest öelda, et armastus- see ei ole minu jaoks, või
selleks ei ole mul praegu küll aega. Aga ometi ei hiilib see tunne nagu
vargapoiss meile ligi varastades meilt ei rohkem ega vähem kui terve mõistuse.
Iseka tundena ei küsi ta meie käest luba, kas me oleme selleks valmis või
mitte. Isegi siis, kui me vastupunnime, oleme me tegelikkuses selleks alati
valmis!
Naljakas ja hea tunne mis sunnib meid miljon korda päevas mõtlema teise inimese
peale, ning küsima endalt, kas ka tema seda teeb? See on tunne mis paneb meid
kella jälgima, ning aega kirudes mõtleme, miks ometi see just siis kui me seda
nii väga kiire kulgemisena vajame see ometi nii aeglaselt end liigutab.
Miks sunnib armastus täiskasvanuid inimesi käituma nagu väikelapsi? Miks tahame
me eriti selle suure tunde ajal muutuda paremaks ja heaks, nagu poleks see
teistel, välja arvatud jõulude ajal,  aegadel võimalik! Kas armastuse ja
inimlikuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi? Tegelikult võib ju!
Sest kui me suudame olla ühe inimese vastu head, suudame me seda olla ka
rohkemate vastu. Armastuse all mõtleme me eelkõige loomulikult kahe inimese
lähedasi intiimseid suhteid (intiimsed suhted ei tähenda ainult seksi!), mida
me loomulikult võõrastega ei jaga, kuid jättes kõrvale intiimsuse, tõstes esile
lihtsa ja inimliku headuse, suudame me maailmas korda saata palju emnamat, kui
me seda siiani ehk teinud oleme.
Armastus on andestamine, kuid loomulikult ei tohi me seda andestamist
kuritarvitada. Kuigi piiblis on selline lause kus öeldakse et kui sind lüüakse
ühele põsele, keera ette teine põsk. Seega on meil, inimestel vaid kaks põske
kuhu lüüa saab. Tavaliselt on kolmas löök juba hinge, kuhu see reeglina kauaks
püsima jääb. Ja just see on see, mida me armastuse juures kõige enam kardame!
Mis siis teha, et selliseid asju ei juhtuks? Kas saame panna siin mingi limiidi, et seda ei juhtuks?
Arvan, et eelkõige on probleem selles, et külma ja ebastabiilse kliimaga maa
rahvas nagu me oleme, tõmbume me tihti  kapslisse ning sellest kapslist
väljatulemine näib meile suisa võimatu. Kapseldumine aga tähendab seda, et me
ei soovi ega oska hiljem omi tundeid ja tundmisi sõnadesse panna. Aga, suhtes
peab rääkima, ning tegema seda kohe, kui tunned et miski okas on hakanud hinge
(mis iganes see hing ka siis ei oleks) kriipima. Okkad võivad tulla kust
iganes, näiteks valesti mõistmisest või ka sellest, et teineteist ei kuulata.
Siinkohal peab ju olema aus ja tunnistama, et meil kõigil on hinges omad okkad
mis vahest on me hinge nii ära kriipinud et selle peegeldusest ei näe me endeid
enam ammu. Nüüd tõmbame mõned paraleelid... Igal aasta, jõulude ajal toome me
tuppa kuusepuu, ikka ja jälle saavad me käed okastest torgitud, kuid see läheb
mööda ja järgmisel aastal kordub kõik sama moodi. No jah- nüüd ütleb mõni
inimene kohe, et aga mina ei toogi jõuluks kuuske tuppa. Loomulik kaitse
refleks, tahame siinkohal näidata seda et me oleme tugevad. Olgu, mõistan, kuid
roosid... kas me pole neid kunagi kellelegi kinkinud? Ka siis oleme saanud ju
okastada, kuid see ei pane meid veel neid kaunemaid (ka armastuse sümboliks
nimetatud) lilli, teistele vähem kinkima!?  Armastusega on ju sama asi- suur ja
ehtne tunne mis on nagu õis mille varrelt leiab ikka okkaid. Nii on see olnud
enne meid ja nii saab see olema ka peale meid! Elus tuleb kõike ette! Ja see et
me okastada ei saa, oleks liiga naiivne arvamus, ikka saame! Ja jäämegi saama,
kuid küsimus on selles kas me soovime siis koheselt seljapöörates loobuda või
otsime koos lahendusi!? Mõistmine, andestamine, usaldus  ja teineteisest
hoolimine on need mis teevad meist Meid suure algus tähega. Julgus end
väljendada, jättes teineteisele piisavalt vaba ruumi hingamiseks, just see teeb
suhte tõeliselt tugevaks!
Lahku minna ei ole sugugi keeruline, kuid enne tasuks mõelda, kas me ikka tõesti
seda tahame? Ei ole maailmas olemas inimest, kes ei oleks mingilki moel haiget saanud, kuid pöörata selg ja kapseldumine seejärel, ei tohiks saada meie igapäevaseks eluks ja tunndeks! Alati tasub anda enesele ja ka teisele inimesele võimalus isegi siis kui sa nii väga kardad, et võid taas väga haiget saada!

Vali enda eluteele üks inimene ning kasva koos temaga tugevaks.
Armastus on õis, mille eest tuleb hoolitseda ja isegi siis kui ta närtsib,
ka siis tuleb teda alles hoida, sest ikka ja jälle tuletab ta sulle meelde  et see
närtsinud tuust oli kord kaunis õis, ning ikka ja jälle leiad sa võimaluse
kuidas tuustist taas kaunis õis saab! Lihtsalt inimene peab avama oma südame ja tegema seda jäägitult ja lihtsalt. Muidugi võib olla see alguses raske, kuid üksik inimene on vaid pool inimesest! Ja kas me siis tahame olla läbi elu see ebatäielik poolik!?
Kui noored või vanad me praegu ka ei oleks, kunagi saab kõigist meist endeist
üks närtsinud ja krimpsus „tuust“. Kuid  alati tasub mõelda, millise „tuusdiga“
te ükskord, õlg õla kõrval, käsi käes mööda pikka puiesteed igaviku poole
sammute!

raamatust katkeid 5

Elu siberis.

Mulle meeldis siberi elu, kliima ja ka loodus, mis sest et see oli karm ning talvel sai ära külmetatud oma nina, põsed ja käed ja ka jalad, oli selles kõiges siiski tõeliselt päris. Aastaajad vaheldusid konkreetselt, kui mitte öelda et päeva pealt. Talvel kuni viiskümmend kraadi pakast, kuid ka lund ja pakane oli seal hoopis teistsugune kui siin, kevad oli vaid maksimaalselt kuuaega, selle ajaga sulas tohutu lumemass. Suvi tuli järsku ja kestis kuni septembri keskpaigani, sügis jäi põhimõtteliselt vahele, sest septemberi teisel poolel kattus maa taas lumevaibaga.

Kui veel puudutada ehk raskemaid momente sõjaväe ajal, siis oli see vast see aeg, kui hakkasid järgimööda koju naasema need inimesed, kellega olid kahe aasta jooksul kokkukasvanud. Kuigi sai lubatud, et kindlasti kirjutame ja tuleme ka teinetestele külla, mängis siin oma rolli muutuv poliitiline atmosfäär. Vahest ikka mõtlen mis neist saanud on, kuid aega on sellest niipalju möödunud, et otsida neid oleks pea võimatu. Eriti tunnen puudust kahest sõbrast, kellest üks elab Azerbatsiaanias (kui elab veel seal), ning kes oli see inimene kes alati oli mulle toeks, ka siis kui kergeks rüseluseks läks. Teine sõber aga elab Moskvas ja on tuntud vene Turetski koori solist, teda ikka aeg ajalt näeb venekanalite ülekantud kontsertitel.

Kojujõudmise aeg oli kätte jõudmas. Kaks aastat ei olnud mul ühtegi teadet isalt, tema kohta sain infot vaid taas kord oma õde Annet tänades, kes oligi koos tütre Karinega need kes minuga pidevalt kirjavahetuses olid. Õetütar Karine ja õde Anne panivad mulle ka „mõistuse“ pähe, kui ma kaalusin peale sõjaväge üleüldse Eestisse mitte tulemist!

raamatust katkeid 4

Pisut peale kooli lõpetamist

Lõpetasin kooli ja asusin tööle ikka erialapeale, asi läks juba põnevamaks, uued inimesed, töö mida olen alati nautinud, kuid siis tuli kroonuaeg. Ära saatmise pidu, nagu see ikka tavaks oli ja hommikul vara kogunemine lasnamäe kogunemispunktis. Seekord tuli isa mind siiski saatma, mille eest olen talle muidugi lõpmata tänulik.

Mis alusel meid jagati, kuid osad meist pandi baltijaamas Moskva rongile ja algaski sõit eiteakuhu. Moskvas autodesse, kusagile lennujaama, lennukile ja nii maandusin ma Habarovskis, kus siis toimus nn utzhepka.

Esimesel päeval anti käte munder, mida tuli veel mingite tähistega täiendada, õmmeldes neid armeeliku salapistetega kuuepeale ja see valge krae, mis pidi alati puhas olema. Rivistus ja õhtusöök....- ma pole kunagi näinud midagi nii jubedat, kui nõugokude armee sõdurisöökla. Olles maapoiss, võin väita, et isegi meie sead laudas sõid paremini ja puhtamates nõudest, kui need mis meile lauale pandi. See oli shokk! Mina kes olles tulnud just toiduvalmistamise juurest ja seda restorani tasandil- õudne!

Umbes 5 liitrised rasvast, tahmast ja kurat teab veel millest „läikivad“ malmpotid, milles olev ollus samuti umbes sentimeti paksuse rasvakihiga kaetud, ning kus ujuvad karvadega kaetud seakamaratükid koos pekiga ja see hall pudru.... see oli vist nisutang. Kogu söökla, mis mahutas umbes 600-800 inimest, haises kurat teab mille järgi, süda läks pahaks. Sain aru, et sellist sööki, mina süüa ei suuda. Kuigi kõht oli megatühi ja nälg näpistas silmanägemist, piirdusin ma siiski vaid kuuma veega, mida seal nimetati teeks, ning valge leivaga, sest musta leiba seal lihtsalt ei tuntud. Nii möödusid päevad. Oli suur pidupäev kui „söögiks“ pakuti tatra- või hirsiputru, siis seda võis siiski kuidagi veel alla neelata. Hommikul ja õhtul anti ka pisut võid, mis muidugi oli vaid veerand sellel ajal ettenähtud kogusest, sest teine osa sellest võist kuulus naturaalmajanduse lahutamatuks osaks. Kuid ega see „naturaalmajandus“ sõdurite söögilaual siis kajastunud.

Lakkamatud rivitrillid, jooksmised ja nälg ei lasknud kaua oma tulemust oodata. Ühel palaval suvepäeval, keset järjekortset rividrilli vajusin ma lihtsalt kokku ja sattusin sõjaväe linnaku hospitali.

Olin kuuajaga kaodanud oma kehakaalust 16 kilo, kuigi ise seda tähelepanemata oli tekkinud organismil minuga lahkarvamus.

Ja siis läks lahti... Tuli mingi venelane, sõimas näo täis, lubas Moskvasse kaevata, et mida ma õige mõtlen, mis näljastreik?! (kuigi sellise streigi peale ei olnud ma isegi mitte mõelnud).

Lõpuks sain ka mina suu lahti ja käratasin, et hoopis mina kirjutan Moskvasse, kuidas teil siin inimesi toidetakse. Pärast seda vaibus ka vene ohvitseri ülevoolav sõim.

Ma ei tea, kas sellest oli kasu, kuid pärast nädlakesest hospidalis viibimist ja uuesti sööklasse minemist, oli pilt pisut muutunud. Potid, kuigi endiselt tundmatust tangainest valmistatud pudruga, olid puhtad, kui mitte öelda, et lausa särasid. Rasva ei ujunud enam nii palju toidupeal ja seakamar koos karvadega oli asendunud rohkem liha meenutava ollusega. Ka võiportsud olid nagu seened pärast vihma suuremaks kasvanud ja teele ilmus kerge pruunikas jume.

Möödus veel poolteist kuud, toimus sõdurivande andmine, mille sõnasid ma enam ei mäleta, ehk olid need lihtsalt nii jaburad, et ei taha mäletada. Ühel päeval pandi meid jälle autodesse, siis Habarovski rongijaama, kaks päeva sõitu ja sihtkoht Kemmerova oblast. Tunnike taas autosõitu ja kohal. Kui nüüd kirjeldada loodust- siis see oli tõesti väga kena, mäed ümber ringi ja rohelust nii et tapab.

Minust sai ohvitseride söökla kokk, suhteliselt hea ja kontrollimata elu. Hommikul kell 5 äratus, kella seitsmeks 20 le ohvitserile hommikusöök, siis kell 13.00 lõuna ja kell 19.00 õhtusöök ja kogu lugu. Tekkisid ka esimesed tõelised sõjaväesõbrad.

Toiduga sai muidugi ohvitserid ärahellitatud, sest igal hommikul olid teekõrvale ka värsked saiakesed. Hiljem hakkasid megaülevõõbatud make up ga ohvitseriprouad tellime minu käest ka pidulausööke. Elu oli ilus ning üldse ei saaks ma öelda, et oleksin sõjaväes mingit erilist terrorit tundnud. Muidugi oli ka minu ajal hambaharjaga põrandapesemist, kergeid nägelemisi ja kätega ( ja mitte ainult) selgeks tegemisi, kuid arvan, et see käib lihtsalt sõjaväega koos, olgu selleks siis möödunud vene oma, või siis eesti oma kaitsevägi, millega mul on olnud „au“ mitmeid aastaid kokkupuutuda.

raamatust katkeid 3

Algas oma elu !

Üha vähem tahtsin ma olla kodus ja ülejäänud suvi möödus suhteliselt sihitult hulkudes.

Sügisel kooli minnes ei olnud mul enam seda õhinat, et peaksin kooli lõpetama, sest ise enda eksisteerimiseks oli ju vaja midagi ettevõtta.

Mul vedas muidugi sellega et kooli praktika eest sai ka pisut nn stipendiumi, mis võis olla vist kusagil 25 rubla.

Ühel päeval nägin aga linnapeal reklaamplakatite kleepjat, astusin juurde ja küsisin, et ka ta teab, ehk on neil töölisi vaja. Ta soovitas minna tolleaegsesse teenindusmaija, kus asus nende pisike ja äbarik kontor. Sain tööle, hommikul enne kooli kleepisin ajalehti kaubamaja juures asuva kunstiakadeemia välis stendile, siis kool või praktika, ning õhtuti võtsin oma liimiämbri ja pintsli ning läksin konsertite reklaame üles kleepima. Palka sain ka, lausa 60 rubla.

Kui nüüd liita sellele veel 25 rubla, siis 85 rubla kuus ei olnud ju sellel ajal sugugi halb raha, noore poisi jaoks.

Ja mis seal salata, ka põnevaid plakateid sai ka endale varutud, sest veneajal oli mõnda plakatit saada suhteliselt võimatu, kuid ka siis fännasid noored muusikat ja erinevaid artiste. Küll valdavalt vaid eesti ja vene omi, aga siiski!

Ühesõnaga, elu läks edasi, mis sest et tagant järgi mõeldes ei kujutaks sellist asja enam ette ja eks väsimus oli nagu nii, lisaks talvel külmetavatele kätele, kuid kui ollakse noored, ei tea me ju mida selline rabamine hiljem kaasa võib tuua.

Muidugi oleks ju võinud teiste samaealiste moodi ka rohkem pidudel käia ja elu nautida, kuid just selline oli minu valik!

Ja ega teist võimalust polnud ju ka. Kuigi isa oli oma pruudist vist juba ammu lahus, oli meie vahel siiski okas, mis enam ei lubanud teineteisele läheneda. Kui mina õhtul hilja koju sõitsin, siis isa juba magas, kuigi hommikul läksime me tihti ühe bussiga linnapoole ei olnud meil ka siis suurt midagi rääkida. Ma ei mäleta, et ta oleks sellel ajal küsinud mu käest, kuidas sul läheb?

Kasvasime lahku, kui keegi arvab, et mul sellest kahju ei ole, siis eksib ta sügavalt, kuid vahest on elul meiega omad plaanid ja neid plaane ei ole inimesel lihtsalt võimalik muuta!

Loomulikult olid mul endiselt olemas nii õed kui vennad, kuid kui sul on nii palju tegemist, siis ei jätku nende jaoks lihtsalt aega.

raamatust katkeid 2

Nii see läks.

Järgmise aasta aprillis oli ema tervis juba päris halb. Mäletan kui ta meile, lastele rääkis, et ta ei taha enam haiglasse minna, sest sealt on tagasitulemiseks vaid üks tee....!

Muidugi ei osanud mina selle kohta mingit seisukohta võta, sest see pole ju võimalik, et inimene, kes su kõrval on kogu aeg olnud, võib sealt ühel heal päeval lihtsalt ära kaduda. Selle aasta kevad oli väga soe ja varajane.

Oli mai keskpaik, millegi pärast olin külas oma õe Annel. Öösel kusagil neljapaiku ehmatas meid kõiki üles äike, mis ühe sähvatusega lõi valgeks kogu toa ja sellele järgnes tohutult vali äikesemürin. See toimus kõik vaid murd osa sekundi jooksul nii kiiresti, et selle ehmatus on siiani veel selgelt meeles!

Hommik tõi minu maailma kilduteks lööva uudise.

Ma ei uskunud seda enne kui siis kui kirst koos ema kojutoodi ja kaas avati. See kõik, nii matused, kui sellele eelnenud aeg toimus kui unes ja midagi konkreetset mul kahjuks meeles ei ole, või on selle mu mõistus lihtsalt blokeerinud.

Alles pärast matuseid, kui kõik olid jälle kodust läinud ja ma üksi jäin, sest isal oli ju tarvis tööl käia, jõudis toimunu minuni. Püüdsin suhtuda sellesse nii, nagu ema oleks ikka lihtsalt haiglas ja ühel päeval tuleb taas koju. Kuigi teatsin, et nii see enam kunagi ei ole, oli mul enesele valetamisega kergem elada.

Ka seda teatsin ju väga hästi, et see on lihtsalt illusioon ja reaalne elu on hoopis teine. Tunded minu sees põletasid mind kõvasti ja neist rääkida ei olnud mul kellegiga. Mäletan et mingi aeg lausa vihkasin oma ema, et ta niimoodi lihtsalt ära läks. Kuidas ta võis mulle nii teha? Kas ta ei armastanud mind? Need olid küsimused mis mind pikki aastaid vaevasid. Kaua ei julgenud ma ka ema tuppa minna, paotasin vahest ust, lootes et ema istub oma tugitoolis ja tikib järjekordseid lilli linukile. Ikka ja jälle sain aga pettumuse osaliseks.

1 juuni tähistas õde Anne oma kolmekümne viiest sünnipäeva. Mingit pidu ei toimunud, lihtsalt istusime koos ja meenutasime möödunuid aegu. Ühtäkki avanes uks ja sisse astus isa. Vihast marusena, tegi ta suure skandaali, teemal kuidas me küll nii saame, et ema pole hauas veel jahtunud ja meie juba peame pidu. Muidugi kui tagant järele mõelda, eks ka temal oli ju valus, kuid meie isa on tuntud kui isiklike emotsioonide varjaja ja -või lihtsalt ei oska ta mõnes situatsioonis neid väljendada. Igal juhul, see millise skandaali ta korraldas tegi taas haiget, sest ta isegi ei suvatsenud asjasse süveneda. Lahmides süüdistusi nii paremale kui vasakule.

Ja mõni nädal hiljem, kusagil jaanipäeva paiku ilmus ühtäkki isaga koos mingi naine, kes tunnid end meie kodus suhteliselt vabalt.

Küsisin isalt, et kas naine kelle ta kaasa oli toonud pretendeerib minu kasuema kohale. Vastuseks sain vaid isa naeru. Tuletasin talle meelde tema enda sõnad õe sünnipäeval, kuid kas need temani jõudsid, ei ole teada.

Oli selge, et olen siin ilmas tegelikult üksi ja abi, kui seda peaks vaja minema- ei ole mul tegelikult kellelegi loota.

raamatust katkeid

Minu teine elukümme

Elu täis järske kurve.

Keegi ei tea iial, mis elu ette toob, ja kui isegi teaks, siis mis me selle teadmisega peale hakkaksime?

Kuigi sellel ajal ei osanud ma ettegi kujutada, mis elul mulle varuks on, pean ütlema, et võib-olla just see perjood kasvataski minust minu!

Üha enam viibis ema haiglas, kodune elu kattus kui hämarusse ja perekond tõmbus endasse. Kuigi veel esimesed sammud minu teises kümnendis olid suhteliselt lapsemeelsed siis mida rohkem seda rada tallata sai, seda trotslikumaks ma muutusin. Ei olnud enam kellekil suurt asja küsimaks kuidas mul läheb, vanemad vennad ja õed olid loonud juba omad perekonnad ja üha vähem jäi neil aega. Ei see ei ole etteheide, lihtsalt elu on nii seatud, et lapsed peavad kord pesast lahkuma ja oma pesapuu isikliku leidma.

Kodus olin vaid mina, viimast aastat kodus elav minust kolm aastat vanem vend ja veel kõigevanem vend.

Vot jäin mõtlema, kuidas selle paetüki kirjutamist alustada, nii palju erinevaid tundeid, vastuseta küsimusi õhus ning hinges on siiani selline tunne, nagu oleks keegi suure roostes naela senna sisse tagunud.

Kool ei huvitanud mind enam, õppedukus langes, kuid tänu paljudele õpetajatele ja loomulikult ka isale, see siiski läbi kivide ja kändude lõpetatud sai. Näha kuidas perekond laguneb tükkhaaval koost ja sina ei saa sinna midagi parata on vast ühele pubekale ikka väga segane värk. Meil ei naerdud enam ning minu lapsemängudest said iga päevaga üha rohkem täiskasvanu töö mured. Ei- egas mind nüüd keegi töökoorma alla ka ei matnud, kuid kunas meil eksisteeris laut ja see ei olnud sugugi tühi, siis tööid ja tegevusi jätkus seal kuhjaga. Ise enesest ei ole ju lehmalüpsmises midagi halba, kuid kui seda teha iga päev kaks korda ja kahe lehmaga ja käsitsi, siis..... Suved mis möödusid kas heinamaal või kartulipõllul või siis hoopis lahmakal aiamaal. See eest oli muidugi talvel mahetoit laual ja puudust sellest ei tundnud. Aga hinge ei näe ju keegi. Mäletan olin siis vast kolmteist või neliteist kui taas ema haiglas viibis, ning teda ähvardas gangreeni oht ja jala amputeerimine ( NB! See on üks suhkruhaigusega kaasaskäivaid ohte). Õnneks siiski piirtuti vaid ühe varba ära lõikamisega, ning haiguskulg sai kontrollialla. Lebas ta eraldi palatis ja käisin teda iga päev vaatamas. Olin harjunud minema mööda pikka halli haigla koridori lõpuni et siis vasakule, palatisse pöörata. Olin käinud seda harjunud rada juba kümneid kordi ning sellel päeval keerasin ma samuti vasakule, kuid palat oli tühi.....................

Ei, seekord veel mitte, sest ema tervis oli pisut paranenud ja ta oli üle viidud ühispalatisse.

Mäletan et vaatasin seal tühja voodit ja see mis mu hinges toimus, kas on mõtet seda siin kirjutama hakata, sest sellest saab aru vaid see inimene, kes on midagi taolist oma elus kogenud.

Tean et tuli keegi haiglaõdedest ja viis mu ema juurde teise palatisse. Pisaraid mida tänases päevas varjan kõikide eest voolasid lihtsalt mu silmist, ühtepidi nähtavasti shokist eelnenule, teisalt arvata võib et õnnest. Võib olla sain ma siis esmakordsel aimu, mida võib tähendada see kui ühel päeval ei ole su kõrval enam inimest kes on su elus ju nii igapäevane. Ema paranes ja peagi oli ta kodus, kuid suhkruhaigus oli teda üha rohkem endasse haaranud ning haavad ei paranenud enam kunagi.

Kuigi ka tema püüdis näida tugevana, saan siiski aru, et nii see ei olnud ja üha rohkem oli vaja tema eest hoolitseda. Isa käis tööl ja tal loomulikult oli niigi raske, sest töö mida ta tegi oli füüsilist laadi.

Mäletan et mingil põhjusel olid suurem osa vendasid ja õdesi taas koos kodus, kui ema rääkis, et nägi kummalist und, nagu oleks meie talu katus tuulega maharebitud ning kõik linnupojad lendasid sealt minema. Siis kartis ta, et isaga midagi juhtuda võib. Miks ma sellest unenäost siin kirjutada võtan. Olen oma õdede ja vendadega arutanud neid unenägusid mida ema nägi ja meile rääkis ning peab ütlema, et mingid kummalised võimed tal olid selles asjas. Näiteks nägi ta unes ette, et meie üks lehmadest haigeks jääb ja tal tuleb operatsioon, samuti on õed ja vennad rääkinud mulle ema unenäost mis minu sündi ette kuulutas. Meie lapsepõlve kodu ukse ees kasvab siiani õunapuu, millel oli ta unenäos näinud sinist õit. Mõne aja pärast sündisin mina!

Aeg sammus oma rada, üle kivide ja kändude sai lõpetatud ka põhikool, kuid ema minu põhikooli lõpuaktusel ei viibinud.

Sügis tõi muudatused minu ellu, õppima asumine kokanduse alal Tallinnas, millele kaasnes varahommikune tõusmine, emale söögitegemine, lehmalüpsmine, kool. Õhtu aga nägi välja vastupidises järjekorras.

Kõikudes kõiksuses

See lugu algas palju varem kui ma arvata oskasin, kuid eelmisel sügisel sai see mingis osas reaalsuseks.

Pärast jalaluumurede, haiglast kojunaasmist paranesin maakodus, komberdades karkudel nagu vana mees, kes on lisaks kõigele veel ka purjus. Kuigi tegelikult see kõik mulle enam füüsilist valu ei tekkitanud, olid loomulikult „kirvega“ löödud haavad hinges. Kõige raskem on ju näida abituna ja väätina, ning alati on selle juures sinu sisemine monoloog see, mis pidevalt su käest nagu halb sõber küsib, kas sa mitte oma lähedastele koormaks ei ole?!

Minu tütar aga üritas teha kõik selleks, et paps, ehk siis mina, end paremini tunneks. Küll kutsus ta mind tantsule, küll leidis koos oma poisssõbraga metalliotsja, millega tuvastada minu jalast metalli. Ja oi seda nalja, kui see paganama riistapuu hakkaski, jõudes lähemale minu jäsemele, üha rohkem ja tugevamat häält tegema.

Emeksi materjal, mis muud :)

Ühel päeval aga, õhtusel ajal, tuli mu laps tuppa ning istus mu voodijalutsis. Vaikis, ohkas ja küsis nagu muuseas „ Kuule, mis me sinuga kui sa peaks ära surema“? ....

... Ehmatasin küsimuse otsekohesuse pärast, kuid toibusin peatselt, ning sain aru, et kuigi küsimus oli esitatud kerge humoorika iroonia, on sellel ju siiski väga kaalukas tähendus.

Kui sa oled siia ilma juba tulnud, siis on elus vaid üks kindel asi... surm. Ja ei tasu suhtuda sellesse nii nagu oleks see midagi sellist, mida me ei tea, et see tulemas on. Kui asi, nimega elu on kord juba alanud, siis kindlasti on sellel asjal ka lõpptulemus. Iseasi, kui palju me selle peale, lootes olla oma elu „saatusekroonid“, mõtleme.

Igal juhul sai muidugi lapsega neil teemadel räägitud, ning mõlemad suhtusime sellese rahulikult, nagu oleks me rääkinud ja arutanud selle üle, mida õhtuks süüa teha, või millal võtame ette suurpuhastuse või hoopis ühise, järjekordse reisi.

Jutt ununes, noh mitte ka päriselt, sest ma ei tea, kuidas mu laps sellesse suhtus, või mida ta tundis, kuid minul oli kuidagi mõnusalt kerge olla, teades, et kui see päev lõpuks käes on- võin ma rahus minna, teades et see mis soovisin, saab ka teostatud.

Eelmisel sügisel juhtus aga minuga midagi sellist, mis sundis kogu oma senist elu muutma. Ja nii imelik kui see ka ei ole, ja nii tugev inimene kui ma ka välja paistan, on surmahirm hoopis teistsugune tunne, kui me seda eales ette suudame kujutada.

Tegelikult... asi ei ole võib olla nii võrd hirmus kui sellises, vaid pigem selles, et sa ei tea, mis sinuga edasi juhtuma hakkab ( nagu oleks see enam üldse tähtis?).

Ja võib olla on asi ka selles, et need hetked kui oled astumas üle „ukseläve“ mõtled sellele, et mis on olnud sinu elu ja kui palju tegusid jääb tegemata. Ja kas see mida oled teinud ja õigeks pidanud, on üldse kaalu.

Kunagi on öelnud üks kuulus inimene, et elama peab nii, et siis kui saabub aeg „minna“ võid sa uhkusega vaadata tagasi ja öelda „Ma olen elanud!“

Ei tasu kunagi kahetseda seda mida sa teinud oled, vaid alati tasub kahetseda seda mida sa oleks võinud teha, kuid mille tegemiseks hoidsid end liiga vaos, kartes kolmandate isikute arvamust.

Täna olen ma see kes ma olen just võib olla tänu sügisel juhtunud asjaolule ja teadmisele, et elu võib olla liiga lühike, et kahetseda. Kuid ta võib olla ka liiga lühike, et jõuaksid kellegi käest andeks paluda selle eest, et oled talle kunagi haiget teinud. Olgu seda siis tahtmatult ( kuigi just suurem osa haigettegemisi sünnib siiski ju tahtlikult) või mitte.

Täna ei huvita mind mis minust arvavad võõrad inimesed, sest neil ei ole õigust arvustada seda millised on minu eluvalikud ja elu üldse. Iga üks peaks siiski leidma aega eelkõige tegeleda enda eluga.

Täna elan ma elu, mis mulle meeldib, tehes palju kindlamaid otsuseid ning lähtudes eelkõige sellest, et aeg on teha teoks kõik see, mida oled kunagi plaaninud, kuid pole kas julgenud või oled pugenud kõige rumalama vabanduse „Pole aega, on kiire, palju tööd, olen liiga väsinud jne...) varju.

Me elame vaid üks kord, kuigi palju räägitakse uuesti sünnist, puuduvad siiski selle kohased faktid. Seega... miks heietada sellest mis „võib olla“ juhtub pärast seda, kui siit ilmast läinud oleme, pigem kasutagem seda aega, mis meile on antud praegu!

Kasutagem seda siis nii, et minnes oleks võimalik öelda...

„Ma olen elanud!“

Killukesi minu raamatust (III)

Kuidas mina siia ilma siis tulin!?

Öelda, et nii nagu kõik lapsed siia ilma sünnivad oleks ehk kerge üldistamine. Muidugi väita et olen üli inimene ja mäletan täpselt kuidas kogu protsess välja nägi... Te ei usuks seda ju niikuinii ja egas minagi, võin siin kirja panna vaid selle, mida ema ja vanemad õed -vennad rääkinud on. Jääb ainult loota, et see siis ka nii oli, sest ema ei ole juba väga pikka aega, seega temalt küsida enam ei sa ja kes siis oma vendade ja õdede juttu kahtluse alla saab seada, seda enam kui oled ise pere pesamuna!

Sündisin augusti kuu eelviimasel päeval, päev enne oma ema sünnipäeva, noh mina oleks ehk veel päevakese oodanud, arvestades et egas ma siia maailma ikka nii väga vabatahtlikult ei kippunudki. Kahjuks minu arvamusega siinkohal keegi ei arvestanud, ja võib olla tegin ma ka seal juures kõvema häält, jäi minu hääl siiski vaid hüüdja hääleks kõrbes.

Olgu selle hüüdja ja kõrbega, kuidas on, kuid siia ilma ei tulnud ma tõesti sugugi vabatahtlikult. Eks sai oma ema ikka piinatud , sest nii palju kui mulle räägitud on, tõmmati mind emaüsast välja tangidega (sellel ajal vist teisi meetodeid ei teatud, või polnud need võimalik teostada). Tänu neile tangidele sai kahjustada minu otsaesine, mis näis varases lapsepõlves välja nagu laevanina, ning tänu millele olen siiani harjunud kandma ka pikemaid juukseid. Ka parem käsi ei töötanud, sest nähtavasti sai tangisünnitusel muljuda ka minu parem õlg. Õnneks see taastus umbes selleks ajaks kui ma aastaseks sain. Ravimeetod oli väga lihtne. Olin olnud kinniseotud vasaku käega ja nii ei jäänud mul nähtavasti üle muud, kui hakata kasutama oma paremat kätt. Uju või upu meetod!

Sünnitraumasi oli veel, nimelt kõik mis ma imiku eas sõin, oksendasin ma ka välja, sest selgus et ka minu maolukusti ei tööta korralikult. Ega ma ise ka ei usuks, et olin kaua aega nääpsu poiss, kõhna ja vibariik, eriti imelik on mõelda selle peale nüüd, kui liigseid kilosi on küll ja enam.

Aga eks mind siis poputati ka rohkem kui teisi lapsi. Värskelt lüpstud soe, vahune lehmapiim ja toored kanamunad moodustasid palju aastaid ühe osa minu päevamenüüst. Kuid vaid selle ajani, millal toore kanamuna joomine tõi esile üha süvenava okserefleksi. Piimasaadustest on saanud aga minu elu hullem unenägu ehk teisisõnu, laktoosi talumatus!

Killukesi minu raamatust (II)

Pisut perekonnast!

Oma vendae ja õdede kohta võin öelda, et noh... mis seal salat, oli aeg kus pikki aastaid oli meil kõigil käia oma käänuline elutee ja kohtumisteks aega lihtsalt ei jätkunud. Seda aega nimetaksin ma enesetõestamise ajaks. Nüüd on aga teisiti... perekond on rohkem kokku hoidmas ja õed -vennad, nii palju kui selles hullunud eesti ühiskonnas aega vähegi on, suhtlemas taas oma vahel.

Ka sünnikodu õuel, Jägala joa vahetus läheduses, saame tihedamini kokku, et kas või hetkeks istuda köögi akna ees välipingil, otse vana valgeklaar õunapuu all, mis vaatamatta oma soliitsele vanusele ikka veel kannab vilju, näidates nii mõnigi aasta, temast noorematele sugukondlastele, et ta on alles parimas kasveas viljakandev puu.

Kui saaksin kirjeldada lapsepõlve maitset, siis vast kõlaks see nii.

„Pehme, mahlane ja pööraselt magus“, täpselt nagu klaarõunad sünnikodu köögiakna all, õunad milles vahest ka üllatusi leidus, nagu näiteks õunauss, või herilane, kes enne mind oli õuna enesele okupeerinud, olles valmis nõelama- täpselt nagu elus enesetki. Ei puudu ka siin omad herilased, oma teravate nõeltega!

Killukesi minu elust

KATKED MINU RAAMATUST

No ei tea, olen seda ikka ja jälle edasi lükanud, kuid ... kas on see nüüd sellest, et vaatan oma akna all kasvavat vahtrapuud ja näen, et sügis polegi enam mägedetaga, nii järsku on värvunud puulehed otstest punaseks. Või on see hoopis sellest, et juba terve nädala olen end harjutamas mõttega, et mu laps on saanud täiskasvanuks, aga võib olla hoopis sellest, et veel nädal ja saan ka ise aasta vanemaks.

Keskea kriis on ehk tänaseks selililajatatud, kuid kes selles võitluseks võitjaks tuli- ei tea? Ja kas on vaja üle üldse siinkohal võitjat selgitada?

Igatahes on kauni suve, ülikaunis ja soe augusti teine pool ja mingi kummaline nostalgia on mind täielikult enesesse mässinud.

Tegelikult alustan ma seda raamatut juba teist korda, sest Eesti riik on nii kuradima humaanne narkomaanide osas ja tänu just neile ja „ülihoolitsevale“ Eestile ongi raamatu kirjutamine taas algust saamas!

Aga võib olla peab just tõega tänama neid vargapoisse, kes oma doosi saamiseks minu läpakat müüsid, sest iga asi on ju milleki hea! Hea oleks ka see, kui läpaka raha eest ostetud doos osutus müüatele üledoosiks!

Julmad sõnad!?

Usun et minu arvamust jagavad kõik need inimesed, kes on omal nahal vargapoiste tegudest kannatanud!

Politsei!? Lubage naerda!

Aga olgu sellega nii nagu on, sest eks neist asjadest tuleb selles raamatus veel küll ja enam juttu.

Miks raamat...?

ega ei tea isegi, võib olla sellepärast, et olen üle poole elust puutundu kokku meediaga, küll televisoonis, ajakirjades ja lehtedes. Kulinaaria on olnud minu elu ja seda veel ka tänasel päeval. Ja ikka ja jälle kohtudes inimestega, küsitakse minu päritolu kohta, minu elu kohta, minu vanemate kohta. Mitte et sellest ei oleks piisavalt ajakirjanduses, kohati moonutatud fakte kajastatud, vaid hoopis selleks, et kui kellekil tuleb pähe uurida kes ma olen, või ehk tulevikus, kes ma olin, on tal otsene, ilma vahentajateta informatsioon just selle raamatu kaantevahelt vabalt võtta.

Võib olla alustasin ma selle raamatu kirjutamisega hoopis sellepärast, et paljud inimesed on arvamusel, et kui ollakse vähekegi tuntud inimene, siis on tal kindlasti mega suurte nullidega pangaarve, rahakott, kust piilub välja matsakas viiesajaste patakas ja üle üldse on elu kui lill.

Osad aga arvavad, et tuntud inimesed on üliinimesed kellel pole mingeid argimuresi, kes on üleolevad, „lihtrahvaga“, mitte seltsivad ja upsakad olevused.

Kuidas tegelikult asi on?

Ehk sellest kõneleb just see raamat. Tore oleks, kui võtad raamatut nii nagu ta on, sest eks meil kõigil ole omad „kiiksud“ egas mina teistsugune ei ole.

Aga need „kiiksud“ teevadki meist just meid!

Minu lugu:

Et alustada lugu iseendast, peab alustama hoopis kaugemast minevikust, siis ehk sellest, kes on mu vanemad ja nende loost.

Ema:

Ema sünniaasta jääb esimese Eesti vabariigi kekspaika. Sündinud Tallinnas, nagu armastatakse kirjutada, töölis perekonnas, kolmanda lapsena viiest. Nime sai Silvia juba tollel ajal väga menuka muusikali „Tsirkus Printsessi“ ühe nimiosatäitja järgi.

Isa:

On emast üheksa aastat noorem mägilane, kes seoses Nõukogude armeega nagu jahe tuulehoog mägedelt, Eestisse ajateenistusse puhuti.

Isa ja ema:

Kuigi selleks ajaks kui minu vanemad kohtusid oli mul juba kolm õde ja vanemvend ei takistanud neid kahte inimest see sugugi.

Ühesõnaga kohtusid kaks täiesti erimaailmadest pärit inimest keda „Amoor“ kas kogemata või meelega oma noolega tabas.

Ema jutupõhjal ei osanud ta ei vene keelt, Armeenia keelest rääkimata. Isa ei osanud eesti keelt, kuigi vähene venekeele oskus oli olemas.

Esimesed kohtumised lepiti kokku joonistades paberile rida tingmärke ja nagu aru saate, see toimis!

Sest , kuidas muidu saaksin mina, selle raamatu kirjutaja hetkel arvutitaga olla ja tähtedekombinatsioonist sõnu ja lauseid kokku vusserdada.

Aga minuni läks veel aastaid. Enne mind sündis perre veel kolm pruunisilmset poisijõmpsikat, kes hiljem, mind kui pesamuna, vanemavenna õigusega ( ja seda ka veel tänapäeval) õpetama ja juhtima kippusid.

Katkeid minu elust

Panen üles osaliselt oma elu puudutavaid kirjutisi. Küsid miks? Kui teaks täpselt, kindlasti vastaksin, kuid hetkel võin vaid öelda, et ära on tüüdanud kui sinust kirjutavad, räägivad ja jutustavad inimesed kes tegelikult ei tea minust midagi. Lihtsalt on võetud enesele vabadus arvata.
Keegi ei tea, miks ma olen täna siin kus ma olen. Keegi ei tea miks ma meediast kaks aastat (veidi rohkem) tagasi tõmmbusin, mida üleelasin ja mida tunda sain (Olge rahulikud- kuna pean ka ise selle asja lõpetuseks punkti panema, siis kindlasti kirjutan ma siin sellest ka avalikult, et Teil oleks arukust ära tunda inimesed kes võivad teha teid "maatasa" seda just vaimselt).
Keegi ei tea, miks ma töötan täna seal kus ma töötan ning väga vähesed teavad, kuidas muutis mu elu 2010 aasta sügis.
On aeg panna punkte ja keerata elus uus lehekülg!
MA EI ANNA ALLA!

Väike remont!

Selleks et auto sõita saaks on vahest vaja teha tehnohooldus! Seda peab tegema ka inimene! Luban, et pärast esmaspäevast algavat, umbes nädal kestvat "pisiremonti" olen taas rivis ja paremas vormis, kui täna! Mina ei muretse, ärge tehke seda ka teie! :) 

Veel pulmadest!!!

Mõni aasta tagasi helistab paarpäeva enne oma pulmi nutune pruut ja ütleb, et pulmad jäävad ära, kuna tema peig ei armasta teda enam. Küsimusele, millest ta seda järeldab, kõlab järgmine vastus, et peig ei soovivat endale ette lipsu, mis pruut talle eelmise jõuluajal kinkis. Küsisin, et kas peig ka selgitas, miks ta seda lipsu ette ei taha panna. Pruut vastas et jah, peigmehele ei meeldivat need põdrad seal lipsupeal. Pulmad siiski toimusid ja ka praegu on see paar õnnelikult koos

Kolm näidet kirikute kohta:

• Mõned aastad tagasi tuli mul pulmajuhtida, mille laulatustseremoonia toimus Keila kirikus. Noorpaar soovis väga, et pruudi isa tooks pruudi altariette ja alles seal annaks oma tütre peigmehele üle.

Tavaliselt näeb selline tseremoonia ette järgmist käiku:

• Peigmees seisab alatari ees ja ootab. Tema lähedal seisavad sõbrad ühes reas.
• Algab muusika, sisse astuvad pruutneitsid, kes samuti suunduvad altari ette ja jäävad seisma ühes reas, kuid peigmehe sõpradest teisele poole altarit.
• Pulmamarss, sisse astuvad väikesed lilleneiud/ peiud, kes laotavad roosi kroonlehti kirikuvaibale.
• Veidi hiljem siseneb pruut koos isaga, ning kõnnivad vaiksel sammul altari ette.

Kas ei ole ilus? Aga...

Keila kiriku õpetajaga, sai ikka väga palju „piike“ murtud. Tema arvates ei ole see meil kombeks ja tseremoonia on tulnud hoopis Ameerikast. Nii see on, kuid mis vahet sellel on? Kui noorpaar on oma pulmapäeva nii plaaninud, siis miks peaks üks kirikuõpetaja sellele „vee peale“ tõmbama? Õnneks siiski sai asi aetud ja õpetaja nõustus laulatuse käiguga. Kuid kas siis tõesti oli tarvis enne seda tähtsat päeva, noorpaarile veel stressi tekitada?

• Vastseliina kirik. Eelmise aasta jaanipäeval. Ka siin olid noorpaarid mõelnud välja täpse täpselt, kuidas laulatus tseremoonia kulgeb. Peig alatari ees ootamas, sisse astuvad pruutneitsid ja nende järel kaunis pruut. Aga oh seda kirikuõpetajat, kes seisis risti vastu sellisele tseremooniale. Ei aidanud ka helistamine ja rääkimine minu poolt. Lootsime vaid, et ehk annab asja veel enne laulatust kuidagi muuta, kuid ei, ei mingit vastutulelikust. Olen enam kui 100% veendunud, et tegelikult kartis kõne all oleva kirikupea hoopis uut tuult oma kirikus, sest nii hea on ju korrata aastast aastasse ühte ja seda sama. Vähemasti mugav kindlasti. Hiljem ühisfoto tegemise ajal, lausus kirikuõpetaja midagi selle kohta, kui lahked ja vastutulelikud on sealse kandi inimesed. Olen sellega nõus, kuid ainult siis kui selle lahkuse ja vastutulelikkuse juures ta ise end silmas ei pidanud. Igal juhul, on mul eelkõige väga kahju sellest kaunist noorpaarist, kelle kaunimat päeva jääb igaveseks varjutama põikpäine kirikuhärra.
• Mõni aeg tagasi abielus minu üks lähedastest inimestest. Mõlemale oli see teine abielu ja eelnevalt oli ka koos elatud ja ka lapsed ühised olid juba olemas. Mõlemad on ka Märjamaa koguduse liikmed ja maksavad liikmemaksu. Ometi keeldus Märjamaa kirikuõpetaja neid paari panemast. Öeldes, et see paar on juba nii mitmeid aastaid kooselanud, ühised lapsed ka, ning miks nüüd siis veel abielluda!? „Elage nii sama edasi“. Imelik, mis usku siis see õpetaja ise küll on? Kas mitte abielu ei ole piiblis lausa püha asi? Igal juhul, pulmad toimusid, kuid laulatuse kohaks valiti hoopis imekaunis Rapla kirik. Aga, miks pidi noorpaar oma kodukohast eemal, end laulatada laskma, milleks tekitas Märjamaa kirik sellele noorpaarile stressi ja mis õigusega? Koguduse liikmemaksu soovib see kirik ju ikka koguda.

Nüüd lugu ühest VIP pulmast, kus minul kui pulmajuhil, peigmehest lausa kahju oli.

Kaunis mõis Tallinna lähistel, väheste pulmakülalistega uhke ja väljapeetud pulm. Registreerimine toimub mõisapargis. Kaunis noorpaar, lausa super. Ja pulmapidu- kõned...

Pruudi isa peab pulmakõne, mis koosneb lausetest, kui palju maksis pruudi kleit ja kus see tehtud on (kleit oli tõesti väga elegantne ja kaunis ja maksis vägagi korraliku summa, samuti oli see lastud teha eritellimusel hoopis väljaspool Eestit).

Peigmehe vanemad olid palju lihtsamad inimesed ja mul oli tõesti nende ees väga piinlik.

Abiellussid kaks erimaailmadest inimest, kes sellel hetkel tõesti teineteist armastasid, kuid hiljem kisuti kogu abielulahutuse saaga ka seltskonnaajakirjanduse kaantevahele.

Palun, olgem tagasihoidlikumad oma kõnedega. Valigem sõnu hoolikamalt, sest mõned sõnad võivad teistele külalistele väga negatiivselt mõjuda.

Pulmad maksnud ämmad.

On olnud ka pulm, kus kas suurema või vähesema summaga on pulma toetanud ämm. Müts maha muidugi nende ees, kuid... kui sa oled inimest aidanud (noori) siis ei ole seda vaja igal võimalikul toonil ja hetkel kogu pulmarahvale toonitada ja sellele tähelepanu juhtida. Ja ka pulmavanem ei ole nukk, keda ämm võib kamandada nii kuidas süda lustib, sest tema on maksnud. Vanematel jääb alatine kohustus oma laste eest hoolt kanda, kellel kuidas on võimalik, see on iseasi. Aga ämma, kes teeb end pulmakülaliste ees naeruväärseks ei soovita ma ka kõige hullemale vihavaenlasele. Taas kord ... stress noorpaarile.

Pettunud pruut

Lugu sellest, kuidas eesti neiu välismaalasega abielus. Iseenesest pole selles ju midagi halba, kuid...

Kogu organiseerimise võttis pruudi suguselts enda kanda, kuna ükski asi, mis neile proffide poolt pakuti, lihtsalt ei sobinud. Pulmapidu toimus Tallinna eliitrajoonis. Aga pruut ei olnud millegagi rahul ning elas oma pahameelt välja nii ansambli, toitlustaja kui ka pulmavanema peal. Nii „peenelt“ kavandatud pulm, lihtsalt ei toiminud. Aga peig oli lahe sell, tõmmu tegelane kes nautis lihtsalt elu. Hiljem on selgunud, et pruut oli teada saanud, et peigmehel oli olnud välismaal perekond ja lapsed, kellele ta elatusraha maksab. Suur ja tugev armastus luhtus ja abielu sai ka väga kiiresti läbi. Aga... milles olid süüdi siis need inimesed kes tema pulma läbi viisid?

Lihtne elu

Ma pole näinud pulmi, mis teostatakse ühe nädalaga. Aga nii just oli. Eesti tüdruk ja väljamaa pangategelane kes ei osanud sõnakestki eesti keelt. Abielu toimus ja võib vaid oletada miks! Nii ropu suuga ja naeratava näoga pruuti ei ole ma kunagi kohanud ja annaks kõigevägevam, et ei kohtaks ka kunagi. Muidugi ei saanud peig aru, mida tüdruk suust välja ajab. Kõige lõpuks muidugi tuli ka poolstriptiis laul, esitajaks muidugi pruut isiklikult. Kahju oli nii vaesest peigmehest kui ka külalistest kes suuremal määral lahkusid kõik ammu enne seda, kui pulmapidu lõppema pidanuks.

Pulmastress!? osa 5. (vahetult enne pulmi )

Katsuge omad asjatoimetused kõik nii settida, et saaksite normaalajas puhkama minna, sest järgnev päev on teie jaoks väga pikk.

Hommikueine

Kuna päev saab olema tihe ja korralikult saab süüa alles õhtul, tasuks hommikusöök teha suhteliselt tugev, nii et energiat terveks päevaks jätkuks.

Klaas naturaalset mahla, kerge, värske salat ja kohvi või tee, need peaksid kindlasti hommikusöögi menüüs olema. Ka mõni magus sai, või miks mitte halvaa.

Lisaks mõnele „pulmanuiale“ auto pagasiruumis (sest iial ei tea, kus noorpaari auto kiini peetakse) peaks autos olema ka pudel jahedat mullivaba vett.

Muidugi koosneb pulm miljonist pisiasjast, mis kõik lõpuks nagu busletükikesed üheks terviklikuks pildiks saavad. Vaja on vaid kannatust ja kannatlikust ja loomulikult armastust ja hoolt.

Kui Teil veab, siis nädal enne pulmi on kõik asjad koos ning Teil jääb seda kaunist päeva vaid oodata ja korralikult välja puhata.

Ja pulmastress, see jääb olemata!

Kaunist pulmapäeva!

Pulmastress!? osa 4. (ruumid, kutsed, soeng, make up, )

1. Ruumide / kirikute dekoreerimine

See on muidugi vaba valik, kuid kui vähegi võimalik ja eelarve kannatab, laske see teha kindlasti omaala spetsialistidel. See annab pulmale väga palju juurde ja muudab kogu ürituse veel kaunimaks.

2. Pulmakutsed

Nüüd on paras aeg, tegeleda pulmakutsetega. Valige välja sobiv kutsekaart ja mõelge ka kutses oleva teksti peale. Tekst peab kindlasti sisaldama infot pulmakuupäeva ja kellaaja kohta. Ärge unustage ka tseremoonia toimumise kohta, ning loomulikult oma nimesid.

Vahest pannakse kutseteksti kirja ka erisoovid, nagu näiteks. Me ei soovi lilli, vaid raamatukaupluse kinkekaarti, või et kingitus võiks mahtuda ümbrikusse. Või siis hoopis määrate inimese, kes tegeleb teie pulmakingituste nimekirjaga ja kellele võivad pulmakülalised alati helistada.

Kui te soovite oma abielutseremoonial näha rohkem inimesi kui pulmapeol, siis ka see tuleks kutsetekstidega reguleerida, saates osadele inimestele kutse märkega hilisemast pulmapost, osadele aga kutse, mille tekst lõpeb tseremoonia koha ja kellaajaga. Siin ei ole midagi häbiväärset.

Soeng ja meik

1.Milline soeng ja milline meik?

Loomulikult oskab siinkohal oma sõna öelda ikka juuksur ja kosmeetik, kuid enne lähtuge ikka sellest, mida te ise soovite ja milline soeng ja meik sobivad teie riietuse ja peaehtega (loor, lilled vm.)

Ka peigmehed võiks siiski juuksuri ja kosmeetiku käe alt läbi käia. See ei tähenda, et peigmehed peaksid meigitud olema, kuid kerge puuderdus võiks olla küll. Päev saab olema pikk ja vahest võib nägu läikima hakata, ning sellised pulmapildid ei ole just kõige esteetlikumad. Kerge puuder aga jätab näonaha matiks ja ühtlase tooniga.

2. Proovisoeng/ meik

Kindlasti tasub teha ka nii proovisoeng kui ka meik. Nii ei üllatu te oma pulmapäeval, peeglist vastuvaatava võõra inimese imagost.

Pulmastress!? osa 3. (toitlustus, muusika, fotograav, pulmavana, transport, lilled)

Toitlustus ja teenindus

Uurige kindlasti koheselt ka peo toimumise koha toitlustamis- ja teenindamise võimalusi kohapeal. Kas pakutakse toitlustust kui ja siis millise hinnaga, tutvuge kindlasti ka menüüga. Ülimalt tähtsal kohal on muidugi teenindus, sest ükski Teie pulmakülalistest ei sooviks teie pulmas ise kelner olla. Jäägu see osa ikka vastavate inimsete kanda!

Võtke aega, et menüü ja muu pakutavaga rahulikult tutvuda. Võimaluse korral, laske teha mitu menüüd ja hinnapakkumist et sealt see õige ja vaid teile sobiv välja valida.

Kinnitage menüü alles siis kui olete sellest täiesti arusaanud ja kindlad! (ÄRGE HÄBENEGE KÜSIDA!)

Muusika, fotograaf, pulmavanem

1. Milline muusika/ fotograaf/ pulmavanem?

Ükski pulm ei saa läbi ilma muusikata. Meil kõigil on omad eelistused ja maitsed, kuid pulmapilli valides peaks eelkõige lähtuma pulmakülalistest. Mis vanuses inimesed pulmas on ja millist muusikat nemad kuulavad. Õige pulmaansambel peab olema suuteline pakkuma vaimset naudingut ja tantsulusti nii noorele kui vanale.

Tihti kasutatakse ka mitut kollektiivi, ehk siis pulma alguses klassikalist muusikat ja pärast ava valssi rahvalikumat poppmuusikat.

Ka Dj`d on viimasel ajal üha populaarsemateks pulmamuusikuteks kujunenud.

2. Fotograaf

Kindel roll on ka heal fotograafil, kes on just see inimene, kes jäädvustab teie kaunid hetked paljudeks aastateks nii teile endile, kui ka teie lastele ja lastelastele. Kindlasti küsige näha ka tema eelnevaid töid, ning otsustage vaid siis, kui olete kindlad oma valikus.

Lilleseaded ja transport, muusika ja õhtujuht

1. Pulmaauto

Valige välja teile sobiv pulmaauto. Limusiinid on muidugi alati väga kaunid ja aupaklikud, kuid see ei ole kindlasti ainuke valik. Olen näinud väga toredaid lahendusi, nii vanade volgade, zaparozhetsite ja isegi vana moskvitzhi kujul. Uurige, võib olla on mõnel teie tuttaval just mõni selline auto kusagil seismas

2. Külaliste transport

On samuti väga tähtis. Kas selleks tuleb rentida väikebuss, või on teie külaliste autodes piisavalt ruumi, et ka need pulmakülalised, kellel autot ei ole, kindlasti pulmapeole ikka jõuaksid.

3. Pruudikimp & autokaunistus

Varakult tuleks mõelda ka pruudikimbu, peigmehe rinnalille ja autokaunistuste peale. Viimasel ajal on trendikas valida pulmades kindel lille teema. Valged või punased roosid, liiliad või mõni teine teile sobiv lill. Sellisel juhul peaks need lilled olema esindatud nii pruudikimbus kui ka autokaunistuses. Ja kui soovite näiteks peoõhtul veel ka pruudikimpu visata, siis ei peaks see olema pruudi enda kimp, vaid hoopis selleks otstarbeks eraldi valmistatud lilleseade. Pruudi kimpe saab ka pikaajaliselt säilitada!

Pulmastress!? osa 2. (aja planeerimine, peopaik, riietus ja sõrmused)

Aja planeerimine:

Parim viis oma pulma hästi ja korrektselt planeerida on selleks peetav päevik või märkmik kuhu kirjutate oma pulmaplaneerimisega seotud tähtsamad kuupäevad ja kellaajad ( kohtumised ja läbirääkimised).

Kas valite ilmaliku abieluregistreerimise või siis kirikliku laulatuse. Viimase puhul peate kindlasti leppima kokku kirikuõpetajaga. Kirikliku laulatuse puhul, peate teadma, et enne peate olema ristitud ja leeritatud. Leerikooli jõuate veel enne pulmi läbida. Kindlasti peaksite kirikuõpetajaga arutama ka oma laulatustseremoonia kulgu.

Tänapäeval on üha tavalisem, et pruudi isa toob pruudi altari ette. Õnneks olen oma pika tööjooksul kohanud vaid kolme kirikut, kes on oma vanades tavades nii kinni, et mingeid vastutulekuid noorpaarile ei tehta. Selle üle jääb mul vaid nukralt tõdeda, et vaesed kirikuhärrad, olge ometigi uutele tuultele veidi avatumad. Aeg ei seisa paigal vaid ta liigub ajastustega kaasas. Ehk oleks ka kirikul pisut kasulikum olla veidi kaasaegsem.

Kahju, kui noorpaari unelmatele lihtsalt ja põikpäiselt vastu seistakse.

Kui on selge, milline on teie registreerimise päev, võiks lõpuks pöörduda ka vastava inimese poole, kes kindlasti oskab teid aidata ja suunata. Rääkige spetsialistiga sellest mida olete mõelnud ja kuidas tahaksite oma pulmapäeva korraldada. Kindlasti küsige ja arutage asja põhjalikult. Kui võib olla tundubki mõni asi teie jaoks vastuvõetamatu siis teadke, et pulmakorraldajal on piisavalt kogemusi, ning halba nõuannet ta lihtsalt ei anna. Teadke, et mõned asja pulmades toimivad paremini, kui teised.

Võin siinkohal tuua paariaasta taguse näite nooraarist kes soovis et nende pulm oleks hästi rahulik ja romantiline. Vähe seltskonnamänge ja veel vähem kibekarjumist ja kõnesid. Soovitasin neile siiski mõelda selleüle, inimesed tulevad pulma ja tahaksid rõõmsat (mitte labast) pidu.

Noorpaar jäi siiski endale kindlaks, kuid pulmapidu kaunis mõisas võttis kahjuks unise alatooni ja külalistel oli seal igav olla. Õnneks on mul alati kaasas terve kohveritäis abivahendeid millega saab igal ajal pulmasid elavamaks muuta. Nii läks ka seekord, veidi mänge, veidi tantsu ja pulm sai hoo sisse.

Romantiline pulm ei tähenda alati vaikset ja igavat pidu, kõik oleneb ikka sellest mida pulmajuhil teile pakkuda on ja reeglina teavad ka nemad, mis pulmades töötab ja mis ei. Romantikast ei jää puudu üheski pulmas. Eelkõige on romantika inimese hinges!

Peopaik ja selle valik

Siinkohal peab taas mõtlema, sellele millist pulma te soovite. Eestis on piisavalt kauneid mõisasi, ning kui õigel ajal koht broneerida ei tule hiljem ebameeldivaid üllatusi seoses sellega, et kahjuks on ruumid juba kinni. Mida varem te sellega tegelete, seda kindlam on, et soovitud ruumid saate.

Kuid lisaks mõisatele on meil ka teisi kauneid pulmapidamise kohti, vanad veskid ja uhked turismitalud. Kuid ka siin kehtib sama põhimõte, mida varem broneerite, seda kindlamalt koha saate.

Mõelge riietusele, sõrmustele jne...

Ka riietusel on väga tähtis osakaal. Kuigi tundub, et sellelaadseid firmasid on palju, selgub alati tõsiasi, et just seda kleiti või ülikonda mida teie otstite, polegi olemas. Siin tasuks samuti otsida profesionaalse stilisti abi ja uskuge, stilistid teevad imesid. Ning kui ka juhtub nii, et teie unelmate kleiti ei ole olemas, saab ja jõuab selle veel eritellimusel õmmelda lasta.

Kindlasti tuleks mõelda ka sõrmuste peale. Lihtne ja ilus on muidugi alati klassikaline abielusõrmus, kuid kindlasti leidub ka siin palju uut ja põnevat.

Alati ei tasu ka kohe esimest ettejuhtuvat sõrmust osta. Heitke pilk ka vastavatesse kataloogidesse ja laske sõrmused näiteks tellida.

Pulmastress!? osa 1.

Maailma kauneim aare on armastada ja olla armastatud!

Iga tütarlaps on vähemalt korra elus mänginud printsessi, valges kleidis, lillekimp käes oodates oma printsi valgel hobusel või siis, ilma hobuseta.

Tütarlapsest kasvab neiu ja neiust noor ja kaunis naine, ning ühel päeval tulebki tal seista just nii nagu ta unistanud on, oma printsi käevangus, silmades sädelev unistus homsest ja veel kaunismast ajast, mida nimetatakse abieluks.

Paraku, võib see pulmapäev olla varjutatud tuhande stressiga, ning päevast millest peaks saama maailma kauneim päev on täis närvilisust ja loobumishetki.

Pulmastress, see ei olegi nii müüt kui arvatakse.

Oma pika aja jooksul, mil olen pulmasid juhtinud, on seda ikka ja jälle näha ja tunda. Kuigi alguses sujub kõik suurepäraselt, siis mida lähemale pulmapäev jõuab, seda rohkem stressi noorpaar läheb. Tegelikult ei ole selles midagi imeliku, sest see kõik mis enne pulmi organiseerida ja korda ajada tuleb, võtab oma aja ning aega peab pulmadeplaneerimiseks kohe kindlasti olema.

Mis siis on need momendid mis stressi tekitavad ja kuidas seda vältida?

• Pulmade planeerimine algab juba palju aega enne pulmapäeva

Arutelu ja otsus:

Pange paika oletatav kuupäev ja mõelge, milline peaks olema teie pulmastiil. Kuna meil napib endiselt korralike peopidamise kohti, tuleks pulmapäev määrata vähemalt 8-9 kuud varem.

Järgmisena võiksite täpsemalt mõelda oma pulmas stiili peale, on see vastuvõtt, või niinimetatud „pikalauapulm“. Mõelge välja ka umbkaudne külaliste arv. Lähtuge skeemist, lähedased, sugulased, sõbrad ja töökaaslased.

Ka eelarve on kindlasti asi, mida peaksite läbi arutama ja pidage meeles et korralik pulm maksab ka väga korraliku summa.

Küsige kindlasti nõu ka oma vanematelt ja lähedastelt kellel see tee juba läbitud on.

Pulmade planeerimine ei ole kindlasti asi mida tehakse ülepeakaela. Selleks peab olema aega ja piisavalt ka närvi. Kuid lähtuge eelkõige ikka sellest, millist pulma olete oma mõttes ettekujutanud.

kuningate jook!

Sampanja- ja vahuveinipudeleid tuleb avada ettevaatlikult. Selleks tuleb jahutada ðampanja või vahuvein õige temperatuurini. Pärast korgi kinnitustraatide eemaldamist tuleb pudelit hoida veidi viltu ning kork lahti murda.

Sampanjat ei tohiks jahutada kiiresti sügavkülmikus, vaid seda on sobiv teha jää ja veega täidetud jahutis.

Sobiva temperatuuri saavutab vahuvein 10–15 minutiga.

Sampanja ja vahuveinid avatakse vahetult enne pokaalidesse valamist.

Sampanjat ja vahuveini serveeritakse pikkadest, sirgete seinte ja ülevalt veidi kitsenevatest klaasidest. Sellises klaasis tuleb kõige paremini esile ülestõusvatest mullidest tekkiv sära.

Klaasid peavad olema väga puhtad ja poleeritud. Halvasti pestud klaasid võivad lõhkuda vahuveini struktuuri.

Sampanjat ja vahuveini valatakse klaasi väga aeglaselt, et tekkiv vaht ei tõuseks üle ääre. Ðampanjaklaasi sobib täita peaaegu servani. Tekkiva vahu tõttu tuleb seda teha kahes jaos.

Sampanjapokaale hoitakse jalast. Pokaali pihus hoidmine pole mitte ainult inetu, vaid muudab käest eralduva soojuse tõttu oluliselt ðampanja maitse- ja lõhnaomadusi.

Sampanjat tuleb juua selleks ettenähtud pokaalist, veinipokaal või kohvikruus pole sobiv.

Värvid pidulaual.

Valge on alati pidulik ja mõjub klassikaliselt lihtsalt. Siin pääseb mõjule elegants, mis on alati moes ja ajatu. Valgele laudlinale annab sära pastelses toonis salvrätt. Ka hõbedased lisandid mõjuvad valgel linal pidulikult.

Hall sobib kõige paremini taustavärviks. Et luua soojemat meeleolu, tasub halli kasutada koos kollase või rohelisega.

Kollane mõjub alati rõõmsalt. Väikseimgi kollane lisand, näiteks kollased küünlad või kollase paelaga seotud salvrätt on alati ergutav.

Punane – see on soojus. Et punane paremini esile tuleks, võib seda tooni kasutada koos teiste värvide, näiteks rohelise, sinise või halliga.

Roheline on värskendav ja stimuleeriv. Roheline laudlina, salvrätid, serviis, küünlad sobivad alati jõulude ja aastavahetuse lauale.

Sinine on energiline. Eriti pidulikult lihtsalt mõjub sinine koos valgega. Ja võib olla kindel – see mõjub alati maitsekalt.

Pastellsed toonid sobivad alati ja igale lauale. Tumedate toonidega nagu must, tasuks piduliku lauakatte puhul olla ettevaatlik. See võib mõjuda erinevatele inimestele erinevalt.

Kust tulevad lauakommbed?

Rääkides lauakommetest peame suunama pilgud kaugele ajalukku ja otsima sealt viiteid lauakommete ja etiketi kui sellise kohta.

Ajad muutuvad ja koos nendega ka kombed ja kultuur, kuid alg talad jäävad alati püsima, olgu see siis kultuuris või mõnes muus ajalukku ulatuvas valdkonnas.

Kui söögi ja söömise kultuur oli alles eelmise aastatuhande keskel tagasihoidlik siis tänaseks on ju muutunud see suureks ja kohati mõttetult keeruliseks rituaaliks. Ajaloost leiame lauakommete jämeda rikkumiste kohta näiteks sellised tähendusi, et ei ole viisakas nuusata laualinasse oma nina (kui see muidugi üldse laual oli) ja ebaviisakaks käitumiseks peeti ka täis suuga rääkimist ja kõval häälel naermist. Kas ka tänapäeval?

Ammu aega tagasi oli kõige tähendusrikkamaks söögiriistaks käsi, millele lisandus hiljem ka nuga.

Lusika kasutusele võtmiseni läks aega veel paarsada aastat. Lusika põhi funksijooniks oli endale toidu ettetõstmine.

X- XI sajandil said alguse uued tuuled ja kasutusele võeti liuad toidu serveerimiseks. Suureks sõpruse märgiks peeti ühissöömist ühelt suurelt liualt. Peale liudade ilmusid meie lauakattesse taldrikud ja veidi hiljem avastati kahvel, seda kasutati küll algselt nagu lusikat peamiselt toidu ette tõstmiseks. Algse kahvli kuju erines ka tänapäeval igapäevaseks saanud köögiriistast. Kahvli ajalooline eelkäia oli kahe haruline.

Kahvli populisatsijoon algas Prantsusmaalt XVII sajandil.

Ligi sajand kulus veel, et ürikutes leidub ladinakeelest tulenev sõna (restaure- kosuma ja karastama) restoran.

Legendi järgi müünud mees nimega Boulanger Pariisis supileent, mis oli keedetud hakklihast ja teraviljadest. Selle leeme nimeks pani ta restorant. Sellest kasvas kokku võtteks esinduslik söögikoht. Aasta märgistuseks oli siis 1765.

Suvine sünnipäev.

Olgu tegemist sünnipäeva, pulmade või mingi muu suvise üritusega, peab ürituse plaanimisel lähtuma sellest, kus üritus toimub. Siseruumides peetavad peod on oma loomult kinnisemad, välitingimustes aga avatumad. Millise variandi kasuks otsuse langetate jäägu siiski iga ühe enda otsustada. Üks on enam kui kindel- suvisel ajal tuleb võimalikult palju oma pidusid plaanida värskes õhus.

Kindlasti tekkib siinkohal hulgaliselt küsimusi, mis kõik viitavad meie ebastabiilsele kliimale ja suhteliselt ebakindlatele päikesepaistelistele päevadele.

Tooksin siinkohal ära mõningad ideed ja soovitused mida järgides peaks teie pidu küll igati õnnestuma.

Suvise ürituse toimumiskoha valik:

Vaja teada:

• kui palju on tulemas külalisi
• kui pikalt plaanitakse ürtust
• milline on ürituse iseloom/ stiil
• kas vajate valgustust- sellisel juhul on vajalik ka elektri olemasolu
• muusikaline kujundus
• milline on menüü, mida pakutakse

Külaliste arvust peaks sõltuma ka ürituseks vajamineva territooriumi suurus- järgi, et sinu külalistel oleks piisavalt vabadust ja ruumi soovikorral ka seltskonnast eralduda.

Pikemalt plaanitava ürituse läbiviimseks oleks siiski hea kasutada mõnd katusealust, või lahtiste külgedega telki. Nii ei riku kogu üritust ära juhuslik vihmasadu. Selline katusealune peaks asuma peopaiga lähedal, et vajadusel saaks kogu pidu kiiresti ümber kolida.

Ka ürituse iseloomust sõltub peokoha valik. Kui lisaks lauasistumisele on plaanis ka rahvale mänge, võistlusi ja tantsu korraldada, peab selleks samuti piisavalt ruumi olema.

Kui peoplaan kandub öösse on ka elektri olemasolu väga tähtis, siin peab muidugi järgima ka kõikki elektriohutuse eeskirju!

Millest alustada?

• Esmalt peaks selge olema mis üritus plaanis on pidada (pulm, sünnipäev, koolilõpupidu, või siis niisama grillõhtu).
• Pane paika ürituse orienteeruv eelarve.
• Mõtle hoolikalt läbi, mis sellesse eelarvesse mahtuma peab (muusikud, toitlustus, õhtujuht, lilled ja muud aksessuaarid jne...).
• Palju on kutsutavaid külalisi.
• Kui pikk on plaanitud pidu.

Järgmine etapp oleks vastavalt eelnevale valida välja peoks sobiv toimumisepaik. Kui plaanite üritust oma koduaias on olukord lihtsam, sest kõik vajalik mida ürituse heaks läbiviimiseks vajate, on võimalik majast tuua. Kui aga kodust kaugemal, peaks kõik vajaminev kirja pandama, et hiljem selle nimekirja järgi kogu vajaminev kenasti kaasa võta.

Kuidas arvestada ja valida menüüd?

See on alati kõige suurem probleem, sest suuremal osal inimestele on hirm, et äkki toitu ei jätku!

Enne menüü koostamise juurde asumist, tahaksin meelde tuletada, et peost peaks osasaama ka võõrustaja ise, ehk ära end suvisel ajal köögis „ära aja“. Suvel süüakse kergemaid toite! Lihtsad salatid ja kergemad grillroad, mida valmistatakse otse ürituse ajal- just see on suvepidu!

Menüü ja selle arvestamine:

• Värsked salatid - kuni 75g inimese kohata.

Salateid võiks olla kolme sorti.

1. kerge õlikastmebaasil valmistatud köögiviljadest (salat, kurk, tomat jne...) värske salat.
2. Kerge õlikastme- ja meebaasil valmistatud erinevate värskete puuviljade salat, mis sobiks hästi grilltoidu juured. Võiks kindlasti sisaldad ka ananassi, mis aitab toidul hästi ja kiiresti seeduda!
3. Eksootiline, näiteks maitsestamata jogurtikastme baasil valmistatud salat, mille põhikoostises võiks olla kas riis, riisinuudlid või hoopis kuskus.
• Külmad suupisted ja lisandid- arvestatakse 30- 50 g inimese kohta.

Siinkohal mingeid reegleid ei seata, suupiste on selline roog, mis peaks sobima lihtsalt vahepalaks.

Mõningad ideed:

• Puhastatud ja viilutatud erinevad köögiviljad (ära unusta ka erinevaid dipikastmeid juurde lisamast)
• Erinevad puuviljad, kuid püüa vältida õuna ning muid gaase tekkitavaid vilju, sellest võib külalistele tekkida vaid ebamugavuse tunne!
• Oliivid
• Külm suitsutatud/ ja/ või soolatud kala
• Erinevad juustud
• Väikesed pirukad ja saiakesed.
• Suvel kindlasti ka maasikad!!!

• Grillitavad road:

Vorstikesi on küll tore grillida, kuid nende puhul peaks ikka järgima ürituse stiili!!! Grillitavaid roogasid vali 100- 120g inimese kohta. Tooteid võiks olla maksimaalselt neli, millest ei puudu mereannid ja kala.

Ideedevalik:

• Krevetid
• Kala
• Sealiha /ja/ või loomaliha (näiteks vürtsikas ribi)
• Linnuliha (näiteks mee ja karriga marineeritud)

Muidugi peaks siin lähtuma ikka oma maitse eelistusest, kuid valik peaks olema mitmekesine nii, et kõigil oleks võimalik oma meelepärane leida.

Lisaks grillitavatele lihadele ja mereandidele ei ole grillimenüüs vähetähtis ka grillidud puu- ja köögivili.

Mõningad mõtted, mida sobiks grillida:

• Tomat
• Paprika
• Suvikõrvits/ baglazaan
• Ananass
• Mais
• (eelnevalt hautatud) lillkapsas/ broccoli
• apelsini sektorid (eriti hästi sobivad linnuliha lisandiks)
• sidrun / laim (eriti hästi sobivad mereandide ja kala lisandiks)

Dessert:

Uhke suur tort on muidugi ürituse tipp. Desserti arvesta kuni 100g inimese kohta. Magustoiduks võid muidugi pakkuda ka klassikalist vahukoort maasikate või mõne teiste hooaja marjadega. Samuti jäätis marjakaunistustega on sobilik magustoit suveüritustel.

Joogid:

Siin tuleb selgelt ja üheselt mõelda.

Suveüritust, nii nagu iga teist üritustki võiks alustada vahuveiniga, kuid sobib ka rohke jääga valmistatud jahe suvine, mittekange tervituskokteil.

Kuid egas alkohol ei ole ainuke jook, mida tuleks pakkuda.

Mitte alkoholsete jookida nimekiri:

• Mahl (eelkõige sobib kergelt happeline, mis aitab kaasa ka toidu seedimisele) Apelsin, sidruni, õuna jne...
• Mineraal või lihtsalt lauavesi. Pea meeles, kõigile ei sobi gaseeritud vesi, seega peaks kindlal kohal olema ka näiteks jääga jahutatud ja sidrunilõiguga maitsestatud lauavesi.
• Kohvi/ tee- võiks olla maitsevarjunditega ( nt. pähkli-, sokolaadimaitseline kohvi ja kindlasti naturaalne roheline või must tee, millele on lisatud erinevaid maitseid)

Alkoholsete jookide jaotus:

Suveveinideks vali kerged veinid! Suurepärane grilliroogade saatja on Rose`.

• Valged veinid (vali maksimaalselt kolm erinevat sorti) Sobilikumad oleks poolkuivad veinid.
• Punased tammised/ tummised jõulised veinid. (vali maksimaalselt neli erinevat sorti). Kõige parem oleks muidugi, kui saate mõne veinitundja käest nõu küsida, kes aitaks vastavalt etteantud menüüle veinid välja valida. ( Kahjuks suurem osa kaupluste veinimüüjad võivad teie abipalvepeale vaid õlgu kehitada!)
• Kangemast alkoholist võiks suveüritusel olla esindatud vaid brändi või hea konjak, mis sobiks kohvi ja desserid kõrvale.

Muidugi on ürituse heaks läbiviimiseks vaja veel miljon pisiasja, mis kindlasti pidu korraldama hakates kõik esile kerkivad. Varudes rohkesti aega- jõuad aga kindlasti kõikide töödega valmis.

Hüva nõu:

Lauda kata võimalikult vähe, kasuta julgelt „Rootsi laua“ stiili. Nii teevad sinu külalised suurema osa tööst ise ära!

Samuti vali oma külaliste seast välja see kes vaataks, et joogid oleksid olemas ja kui vaja siis ka valaks neid sinu külaliste pokaalidesse. Samuti tead sa oma seltskonna gurmeesid, kes armastavad ise süüa valmistada, palu neil hakata sinu üritusel grillimeistriteks.

Kaks päeva enne pidu:

Vaata üle oma nimekiri. Kui oled mõne teenuse sisseostnud- helista ja küsi üle, et kõik ikka toimiks! Samuti vaata kas nõud, laualinad ja muud vajalikud vahendid on ikka olemas. Kui ei siis jõuad veel üht, kui teist korraldada.

Päev enne pidu:

Osta kõik vajalik roogade valmistamiseks. Kui vaja siis pane grilllihad marinaadi. Vaata veel kriitilise pilguga üle oma pikk- pikk nimekiri. Kui tunned et ei jõua üksi kõigega toime tulla- istu hetkeks maha, mõtle ja saa tunned ka ise, et paanikaks pole ju põhjust. Kui aga siiski.... siis kindlasti on sul mõni hea sõber, keda võiksid paluda appi. Pea meeles- abipalumine ei ole kuritegu ja abivägi on alati käepärast võtta, tuleb vaid inimestega rääkida .

Pidupäeva hommik:

Püüa alustada oma päeva positiivselt- sa tead, et kõik laabub ja saab valmis õigeks ajaks, või siis pisut hiljem. Kõige tähtsam on siiski see, et sa ka ise oma pidu naudiksid ja oma sõpradega koos saaksid aega veeta. Suvepidu ei ole orjatöö- lase ajal rahulikult kulgeda!

Saa saad sellega kenasti hakkama!