Killukesi minu elust

KATKED MINU RAAMATUST

No ei tea, olen seda ikka ja jälle edasi lükanud, kuid ... kas on see nüüd sellest, et vaatan oma akna all kasvavat vahtrapuud ja näen, et sügis polegi enam mägedetaga, nii järsku on värvunud puulehed otstest punaseks. Või on see hoopis sellest, et juba terve nädala olen end harjutamas mõttega, et mu laps on saanud täiskasvanuks, aga võib olla hoopis sellest, et veel nädal ja saan ka ise aasta vanemaks.

Keskea kriis on ehk tänaseks selililajatatud, kuid kes selles võitluseks võitjaks tuli- ei tea? Ja kas on vaja üle üldse siinkohal võitjat selgitada?

Igatahes on kauni suve, ülikaunis ja soe augusti teine pool ja mingi kummaline nostalgia on mind täielikult enesesse mässinud.

Tegelikult alustan ma seda raamatut juba teist korda, sest Eesti riik on nii kuradima humaanne narkomaanide osas ja tänu just neile ja „ülihoolitsevale“ Eestile ongi raamatu kirjutamine taas algust saamas!

Aga võib olla peab just tõega tänama neid vargapoisse, kes oma doosi saamiseks minu läpakat müüsid, sest iga asi on ju milleki hea! Hea oleks ka see, kui läpaka raha eest ostetud doos osutus müüatele üledoosiks!

Julmad sõnad!?

Usun et minu arvamust jagavad kõik need inimesed, kes on omal nahal vargapoiste tegudest kannatanud!

Politsei!? Lubage naerda!

Aga olgu sellega nii nagu on, sest eks neist asjadest tuleb selles raamatus veel küll ja enam juttu.

Miks raamat...?

ega ei tea isegi, võib olla sellepärast, et olen üle poole elust puutundu kokku meediaga, küll televisoonis, ajakirjades ja lehtedes. Kulinaaria on olnud minu elu ja seda veel ka tänasel päeval. Ja ikka ja jälle kohtudes inimestega, küsitakse minu päritolu kohta, minu elu kohta, minu vanemate kohta. Mitte et sellest ei oleks piisavalt ajakirjanduses, kohati moonutatud fakte kajastatud, vaid hoopis selleks, et kui kellekil tuleb pähe uurida kes ma olen, või ehk tulevikus, kes ma olin, on tal otsene, ilma vahentajateta informatsioon just selle raamatu kaantevahelt vabalt võtta.

Võib olla alustasin ma selle raamatu kirjutamisega hoopis sellepärast, et paljud inimesed on arvamusel, et kui ollakse vähekegi tuntud inimene, siis on tal kindlasti mega suurte nullidega pangaarve, rahakott, kust piilub välja matsakas viiesajaste patakas ja üle üldse on elu kui lill.

Osad aga arvavad, et tuntud inimesed on üliinimesed kellel pole mingeid argimuresi, kes on üleolevad, „lihtrahvaga“, mitte seltsivad ja upsakad olevused.

Kuidas tegelikult asi on?

Ehk sellest kõneleb just see raamat. Tore oleks, kui võtad raamatut nii nagu ta on, sest eks meil kõigil ole omad „kiiksud“ egas mina teistsugune ei ole.

Aga need „kiiksud“ teevadki meist just meid!

Minu lugu:

Et alustada lugu iseendast, peab alustama hoopis kaugemast minevikust, siis ehk sellest, kes on mu vanemad ja nende loost.

Ema:

Ema sünniaasta jääb esimese Eesti vabariigi kekspaika. Sündinud Tallinnas, nagu armastatakse kirjutada, töölis perekonnas, kolmanda lapsena viiest. Nime sai Silvia juba tollel ajal väga menuka muusikali „Tsirkus Printsessi“ ühe nimiosatäitja järgi.

Isa:

On emast üheksa aastat noorem mägilane, kes seoses Nõukogude armeega nagu jahe tuulehoog mägedelt, Eestisse ajateenistusse puhuti.

Isa ja ema:

Kuigi selleks ajaks kui minu vanemad kohtusid oli mul juba kolm õde ja vanemvend ei takistanud neid kahte inimest see sugugi.

Ühesõnaga kohtusid kaks täiesti erimaailmadest pärit inimest keda „Amoor“ kas kogemata või meelega oma noolega tabas.

Ema jutupõhjal ei osanud ta ei vene keelt, Armeenia keelest rääkimata. Isa ei osanud eesti keelt, kuigi vähene venekeele oskus oli olemas.

Esimesed kohtumised lepiti kokku joonistades paberile rida tingmärke ja nagu aru saate, see toimis!

Sest , kuidas muidu saaksin mina, selle raamatu kirjutaja hetkel arvutitaga olla ja tähtedekombinatsioonist sõnu ja lauseid kokku vusserdada.

Aga minuni läks veel aastaid. Enne mind sündis perre veel kolm pruunisilmset poisijõmpsikat, kes hiljem, mind kui pesamuna, vanemavenna õigusega ( ja seda ka veel tänapäeval) õpetama ja juhtima kippusid.