Kõikudes kõiksuses

See lugu algas palju varem kui ma arvata oskasin, kuid eelmisel sügisel sai see mingis osas reaalsuseks.

Pärast jalaluumurede, haiglast kojunaasmist paranesin maakodus, komberdades karkudel nagu vana mees, kes on lisaks kõigele veel ka purjus. Kuigi tegelikult see kõik mulle enam füüsilist valu ei tekkitanud, olid loomulikult „kirvega“ löödud haavad hinges. Kõige raskem on ju näida abituna ja väätina, ning alati on selle juures sinu sisemine monoloog see, mis pidevalt su käest nagu halb sõber küsib, kas sa mitte oma lähedastele koormaks ei ole?!

Minu tütar aga üritas teha kõik selleks, et paps, ehk siis mina, end paremini tunneks. Küll kutsus ta mind tantsule, küll leidis koos oma poisssõbraga metalliotsja, millega tuvastada minu jalast metalli. Ja oi seda nalja, kui see paganama riistapuu hakkaski, jõudes lähemale minu jäsemele, üha rohkem ja tugevamat häält tegema.

Emeksi materjal, mis muud :)

Ühel päeval aga, õhtusel ajal, tuli mu laps tuppa ning istus mu voodijalutsis. Vaikis, ohkas ja küsis nagu muuseas „ Kuule, mis me sinuga kui sa peaks ära surema“? ....

... Ehmatasin küsimuse otsekohesuse pärast, kuid toibusin peatselt, ning sain aru, et kuigi küsimus oli esitatud kerge humoorika iroonia, on sellel ju siiski väga kaalukas tähendus.

Kui sa oled siia ilma juba tulnud, siis on elus vaid üks kindel asi... surm. Ja ei tasu suhtuda sellesse nii nagu oleks see midagi sellist, mida me ei tea, et see tulemas on. Kui asi, nimega elu on kord juba alanud, siis kindlasti on sellel asjal ka lõpptulemus. Iseasi, kui palju me selle peale, lootes olla oma elu „saatusekroonid“, mõtleme.

Igal juhul sai muidugi lapsega neil teemadel räägitud, ning mõlemad suhtusime sellese rahulikult, nagu oleks me rääkinud ja arutanud selle üle, mida õhtuks süüa teha, või millal võtame ette suurpuhastuse või hoopis ühise, järjekordse reisi.

Jutt ununes, noh mitte ka päriselt, sest ma ei tea, kuidas mu laps sellesse suhtus, või mida ta tundis, kuid minul oli kuidagi mõnusalt kerge olla, teades, et kui see päev lõpuks käes on- võin ma rahus minna, teades et see mis soovisin, saab ka teostatud.

Eelmisel sügisel juhtus aga minuga midagi sellist, mis sundis kogu oma senist elu muutma. Ja nii imelik kui see ka ei ole, ja nii tugev inimene kui ma ka välja paistan, on surmahirm hoopis teistsugune tunne, kui me seda eales ette suudame kujutada.

Tegelikult... asi ei ole võib olla nii võrd hirmus kui sellises, vaid pigem selles, et sa ei tea, mis sinuga edasi juhtuma hakkab ( nagu oleks see enam üldse tähtis?).

Ja võib olla on asi ka selles, et need hetked kui oled astumas üle „ukseläve“ mõtled sellele, et mis on olnud sinu elu ja kui palju tegusid jääb tegemata. Ja kas see mida oled teinud ja õigeks pidanud, on üldse kaalu.

Kunagi on öelnud üks kuulus inimene, et elama peab nii, et siis kui saabub aeg „minna“ võid sa uhkusega vaadata tagasi ja öelda „Ma olen elanud!“

Ei tasu kunagi kahetseda seda mida sa teinud oled, vaid alati tasub kahetseda seda mida sa oleks võinud teha, kuid mille tegemiseks hoidsid end liiga vaos, kartes kolmandate isikute arvamust.

Täna olen ma see kes ma olen just võib olla tänu sügisel juhtunud asjaolule ja teadmisele, et elu võib olla liiga lühike, et kahetseda. Kuid ta võib olla ka liiga lühike, et jõuaksid kellegi käest andeks paluda selle eest, et oled talle kunagi haiget teinud. Olgu seda siis tahtmatult ( kuigi just suurem osa haigettegemisi sünnib siiski ju tahtlikult) või mitte.

Täna ei huvita mind mis minust arvavad võõrad inimesed, sest neil ei ole õigust arvustada seda millised on minu eluvalikud ja elu üldse. Iga üks peaks siiski leidma aega eelkõige tegeleda enda eluga.

Täna elan ma elu, mis mulle meeldib, tehes palju kindlamaid otsuseid ning lähtudes eelkõige sellest, et aeg on teha teoks kõik see, mida oled kunagi plaaninud, kuid pole kas julgenud või oled pugenud kõige rumalama vabanduse „Pole aega, on kiire, palju tööd, olen liiga väsinud jne...) varju.

Me elame vaid üks kord, kuigi palju räägitakse uuesti sünnist, puuduvad siiski selle kohased faktid. Seega... miks heietada sellest mis „võib olla“ juhtub pärast seda, kui siit ilmast läinud oleme, pigem kasutagem seda aega, mis meile on antud praegu!

Kasutagem seda siis nii, et minnes oleks võimalik öelda...

„Ma olen elanud!“