Rääkides lauakommetest peame suunama pilgud kaugele ajalukku ja otsima sealt viiteid lauakommete ja etiketi kui sellise kohta.
Ajad muutuvad ja koos nendega ka kombed ja kultuur, kuid alg talad jäävad alati püsima, olgu see siis kultuuris või mõnes muus ajalukku ulatuvas valdkonnas.
Kui söögi ja söömise kultuur oli alles eelmise aastatuhande keskel tagasihoidlik siis tänaseks on ju muutunud see suureks ja kohati mõttetult keeruliseks rituaaliks. Ajaloost leiame lauakommete jämeda rikkumiste kohta näiteks sellised tähendusi, et ei ole viisakas nuusata laualinasse oma nina (kui see muidugi üldse laual oli) ja ebaviisakaks käitumiseks peeti ka täis suuga rääkimist ja kõval häälel naermist. Kas ka tänapäeval?
Ammu aega tagasi oli kõige tähendusrikkamaks söögiriistaks käsi, millele lisandus hiljem ka nuga.
Lusika kasutusele võtmiseni läks aega veel paarsada aastat. Lusika põhi funksijooniks oli endale toidu ettetõstmine.
X- XI sajandil said alguse uued tuuled ja kasutusele võeti liuad toidu serveerimiseks. Suureks sõpruse märgiks peeti ühissöömist ühelt suurelt liualt. Peale liudade ilmusid meie lauakattesse taldrikud ja veidi hiljem avastati kahvel, seda kasutati küll algselt nagu lusikat peamiselt toidu ette tõstmiseks. Algse kahvli kuju erines ka tänapäeval igapäevaseks saanud köögiriistast. Kahvli ajalooline eelkäia oli kahe haruline.
Kahvli populisatsijoon algas Prantsusmaalt XVII sajandil.
Ligi sajand kulus veel, et ürikutes leidub ladinakeelest tulenev sõna (restaure- kosuma ja karastama) restoran.
Legendi järgi müünud mees nimega Boulanger Pariisis supileent, mis oli keedetud hakklihast ja teraviljadest. Selle leeme nimeks pani ta restorant. Sellest kasvas kokku võtteks esinduslik söögikoht. Aasta märgistuseks oli siis 1765.
No comments:
Post a Comment