raamatust katkeid 4

Pisut peale kooli lõpetamist

Lõpetasin kooli ja asusin tööle ikka erialapeale, asi läks juba põnevamaks, uued inimesed, töö mida olen alati nautinud, kuid siis tuli kroonuaeg. Ära saatmise pidu, nagu see ikka tavaks oli ja hommikul vara kogunemine lasnamäe kogunemispunktis. Seekord tuli isa mind siiski saatma, mille eest olen talle muidugi lõpmata tänulik.

Mis alusel meid jagati, kuid osad meist pandi baltijaamas Moskva rongile ja algaski sõit eiteakuhu. Moskvas autodesse, kusagile lennujaama, lennukile ja nii maandusin ma Habarovskis, kus siis toimus nn utzhepka.

Esimesel päeval anti käte munder, mida tuli veel mingite tähistega täiendada, õmmeldes neid armeeliku salapistetega kuuepeale ja see valge krae, mis pidi alati puhas olema. Rivistus ja õhtusöök....- ma pole kunagi näinud midagi nii jubedat, kui nõugokude armee sõdurisöökla. Olles maapoiss, võin väita, et isegi meie sead laudas sõid paremini ja puhtamates nõudest, kui need mis meile lauale pandi. See oli shokk! Mina kes olles tulnud just toiduvalmistamise juurest ja seda restorani tasandil- õudne!

Umbes 5 liitrised rasvast, tahmast ja kurat teab veel millest „läikivad“ malmpotid, milles olev ollus samuti umbes sentimeti paksuse rasvakihiga kaetud, ning kus ujuvad karvadega kaetud seakamaratükid koos pekiga ja see hall pudru.... see oli vist nisutang. Kogu söökla, mis mahutas umbes 600-800 inimest, haises kurat teab mille järgi, süda läks pahaks. Sain aru, et sellist sööki, mina süüa ei suuda. Kuigi kõht oli megatühi ja nälg näpistas silmanägemist, piirdusin ma siiski vaid kuuma veega, mida seal nimetati teeks, ning valge leivaga, sest musta leiba seal lihtsalt ei tuntud. Nii möödusid päevad. Oli suur pidupäev kui „söögiks“ pakuti tatra- või hirsiputru, siis seda võis siiski kuidagi veel alla neelata. Hommikul ja õhtul anti ka pisut võid, mis muidugi oli vaid veerand sellel ajal ettenähtud kogusest, sest teine osa sellest võist kuulus naturaalmajanduse lahutamatuks osaks. Kuid ega see „naturaalmajandus“ sõdurite söögilaual siis kajastunud.

Lakkamatud rivitrillid, jooksmised ja nälg ei lasknud kaua oma tulemust oodata. Ühel palaval suvepäeval, keset järjekortset rividrilli vajusin ma lihtsalt kokku ja sattusin sõjaväe linnaku hospitali.

Olin kuuajaga kaodanud oma kehakaalust 16 kilo, kuigi ise seda tähelepanemata oli tekkinud organismil minuga lahkarvamus.

Ja siis läks lahti... Tuli mingi venelane, sõimas näo täis, lubas Moskvasse kaevata, et mida ma õige mõtlen, mis näljastreik?! (kuigi sellise streigi peale ei olnud ma isegi mitte mõelnud).

Lõpuks sain ka mina suu lahti ja käratasin, et hoopis mina kirjutan Moskvasse, kuidas teil siin inimesi toidetakse. Pärast seda vaibus ka vene ohvitseri ülevoolav sõim.

Ma ei tea, kas sellest oli kasu, kuid pärast nädlakesest hospidalis viibimist ja uuesti sööklasse minemist, oli pilt pisut muutunud. Potid, kuigi endiselt tundmatust tangainest valmistatud pudruga, olid puhtad, kui mitte öelda, et lausa särasid. Rasva ei ujunud enam nii palju toidupeal ja seakamar koos karvadega oli asendunud rohkem liha meenutava ollusega. Ka võiportsud olid nagu seened pärast vihma suuremaks kasvanud ja teele ilmus kerge pruunikas jume.

Möödus veel poolteist kuud, toimus sõdurivande andmine, mille sõnasid ma enam ei mäleta, ehk olid need lihtsalt nii jaburad, et ei taha mäletada. Ühel päeval pandi meid jälle autodesse, siis Habarovski rongijaama, kaks päeva sõitu ja sihtkoht Kemmerova oblast. Tunnike taas autosõitu ja kohal. Kui nüüd kirjeldada loodust- siis see oli tõesti väga kena, mäed ümber ringi ja rohelust nii et tapab.

Minust sai ohvitseride söökla kokk, suhteliselt hea ja kontrollimata elu. Hommikul kell 5 äratus, kella seitsmeks 20 le ohvitserile hommikusöök, siis kell 13.00 lõuna ja kell 19.00 õhtusöök ja kogu lugu. Tekkisid ka esimesed tõelised sõjaväesõbrad.

Toiduga sai muidugi ohvitserid ärahellitatud, sest igal hommikul olid teekõrvale ka värsked saiakesed. Hiljem hakkasid megaülevõõbatud make up ga ohvitseriprouad tellime minu käest ka pidulausööke. Elu oli ilus ning üldse ei saaks ma öelda, et oleksin sõjaväes mingit erilist terrorit tundnud. Muidugi oli ka minu ajal hambaharjaga põrandapesemist, kergeid nägelemisi ja kätega ( ja mitte ainult) selgeks tegemisi, kuid arvan, et see käib lihtsalt sõjaväega koos, olgu selleks siis möödunud vene oma, või siis eesti oma kaitsevägi, millega mul on olnud „au“ mitmeid aastaid kokkupuutuda.