raamatust katkeid 2

Nii see läks.

Järgmise aasta aprillis oli ema tervis juba päris halb. Mäletan kui ta meile, lastele rääkis, et ta ei taha enam haiglasse minna, sest sealt on tagasitulemiseks vaid üks tee....!

Muidugi ei osanud mina selle kohta mingit seisukohta võta, sest see pole ju võimalik, et inimene, kes su kõrval on kogu aeg olnud, võib sealt ühel heal päeval lihtsalt ära kaduda. Selle aasta kevad oli väga soe ja varajane.

Oli mai keskpaik, millegi pärast olin külas oma õe Annel. Öösel kusagil neljapaiku ehmatas meid kõiki üles äike, mis ühe sähvatusega lõi valgeks kogu toa ja sellele järgnes tohutult vali äikesemürin. See toimus kõik vaid murd osa sekundi jooksul nii kiiresti, et selle ehmatus on siiani veel selgelt meeles!

Hommik tõi minu maailma kilduteks lööva uudise.

Ma ei uskunud seda enne kui siis kui kirst koos ema kojutoodi ja kaas avati. See kõik, nii matused, kui sellele eelnenud aeg toimus kui unes ja midagi konkreetset mul kahjuks meeles ei ole, või on selle mu mõistus lihtsalt blokeerinud.

Alles pärast matuseid, kui kõik olid jälle kodust läinud ja ma üksi jäin, sest isal oli ju tarvis tööl käia, jõudis toimunu minuni. Püüdsin suhtuda sellesse nii, nagu ema oleks ikka lihtsalt haiglas ja ühel päeval tuleb taas koju. Kuigi teatsin, et nii see enam kunagi ei ole, oli mul enesele valetamisega kergem elada.

Ka seda teatsin ju väga hästi, et see on lihtsalt illusioon ja reaalne elu on hoopis teine. Tunded minu sees põletasid mind kõvasti ja neist rääkida ei olnud mul kellegiga. Mäletan et mingi aeg lausa vihkasin oma ema, et ta niimoodi lihtsalt ära läks. Kuidas ta võis mulle nii teha? Kas ta ei armastanud mind? Need olid küsimused mis mind pikki aastaid vaevasid. Kaua ei julgenud ma ka ema tuppa minna, paotasin vahest ust, lootes et ema istub oma tugitoolis ja tikib järjekordseid lilli linukile. Ikka ja jälle sain aga pettumuse osaliseks.

1 juuni tähistas õde Anne oma kolmekümne viiest sünnipäeva. Mingit pidu ei toimunud, lihtsalt istusime koos ja meenutasime möödunuid aegu. Ühtäkki avanes uks ja sisse astus isa. Vihast marusena, tegi ta suure skandaali, teemal kuidas me küll nii saame, et ema pole hauas veel jahtunud ja meie juba peame pidu. Muidugi kui tagant järele mõelda, eks ka temal oli ju valus, kuid meie isa on tuntud kui isiklike emotsioonide varjaja ja -või lihtsalt ei oska ta mõnes situatsioonis neid väljendada. Igal juhul, see millise skandaali ta korraldas tegi taas haiget, sest ta isegi ei suvatsenud asjasse süveneda. Lahmides süüdistusi nii paremale kui vasakule.

Ja mõni nädal hiljem, kusagil jaanipäeva paiku ilmus ühtäkki isaga koos mingi naine, kes tunnid end meie kodus suhteliselt vabalt.

Küsisin isalt, et kas naine kelle ta kaasa oli toonud pretendeerib minu kasuema kohale. Vastuseks sain vaid isa naeru. Tuletasin talle meelde tema enda sõnad õe sünnipäeval, kuid kas need temani jõudsid, ei ole teada.

Oli selge, et olen siin ilmas tegelikult üksi ja abi, kui seda peaks vaja minema- ei ole mul tegelikult kellelegi loota.