Täna hommik algas minu sees mingi kummalise rahuga! Jalutasin varavalges Kadriorupargi vaikuses, pildistasin taimi ja ootasin et kell oleks seal maal, et kokkulepitud kohtumine teoks saaks. Kohtumine toimus, olles kiire ja asjalik. Kõik tööjutud sai aetud ja isegi hommikune, teine tass, head ,kanget ja äärmiselt aromaatset kohvi nauditud. Jalutasin kesklinna ja rahu minu sees ei kadunud kuhugi. Lihtsalt lonkisin ja tabasin end mõtelt, et kahtlase rauhu põhjuseks võib olla vaid see, et olen oma sees teinud väga kindlad otsused.
Kui otsused on õiged (olgu need siis millised tahes), sõlmid sa nagu rahulepingu ise endaga.
Minu lemmik on William Shakespeare. Sajandeid tagasi elanud näitekirjanik kelle laused olen ma ikka ja jälle oma ellu toonud ja neist kinni hoidnud on ka siia sobiva lause kunagi kirja pannud. Sedapuhku siis... "et olla hea, pean olema ma halb!" Otsuste tegemise puhul lähtun ma eelkõige sellest, mis mulle endale hea on ja kuigi võib olla tundub minu otsusega kokkupuutuvale inimesele see minu otsus halb, saab ta ise ka kunagi aru, et otsus mille langetasin on tegelikuses mõlemile hea!
Aeg on küps selleks, et minna eluga edasi, kuhu iganes see siis ka sind ei viiks. Peab olema avatud hinge ja südamega ning elada oma elu, üks kõik mis sellest keegi teine arvab, või kui palju haiget see ka teisele inimesele sellel hetkel ei tee.
Aga otsus...
Mõni aeg tagasi sain lahti oma hambast mis tohutult haiget tegi ja vot sealt sündis minus mingi mõte, mis viis mu rändama ise endasse. Ja selle rännaku tulemusena sai selgeks, et ka elus, kõik mis teeb vähegi haiget ja vähegi sind häirib, tuleb enesest välja raputada.
Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Vaevalt küll! Pigem teeb see minust palju tugevama ja kindlama isiksuse.
Reeglina ei taha ma inimestele haiget teha. Kuid haiget endale ka ei saa ju teha lasta.
Ja kui su elus on inimesed kelle pärast püüad end kuidagi kokku võtta, andestada ja pidevalt mõista, siis ühel hetkel lihtsalt tunned, et enam ei või ja kõik see mis tundus enne nii iseenesest mõistetav, tundub ühtäkki täiesti mõtetu. Siis on aeg panna punkt, seda enam kui mõistus on selle punkti juba ammu pannud, kuid süda on siiani ikka nagu õel kasuema, vahele seganud. Mõistus võidab siiski südame hääle!
Või, kui su elus on inimene, kes kuulab su igat juttu, mida sa teistega räägid, või kui ta jälgib kõiki su tegemisi soovides veel rohkem sinust teada saada (mis on ju iseenesest väga meeldiv), kuid kui sa ise midagi otse küsid, siis saad vastuseks vaid selle et... "ma kunagi räägin..." ja lõpuks kuuled hoopis kolmandatelt inimestelt asju mida võiks inimene sulle otse rääkida, siis... no mida kuradit!?
Kas ei tekki siis küsimus, et miks ollakse solvunud, kui sina (mina) ei taha küsimustele vastata, kus juures ei räägi sina (mina) neist ka kolmandatele isikutele?
Miks mind selline asi küll väga häirib?
Vastus on lihtne... tänaseks juba kolm aastat tagasi sai lõpetatud just sellise mudeli järgi, ühe inimese poolt üles ehitatud suhe, mis lõppes tänu tohututele armukadedustseenidele ja mille lõpus selgus et tegelikuses olid kõik süüdistused ja skandaalid õiged, kuid hoopis vastupidiselt! Ikka öeldakse, et inimene saab teist inimest süüdistada vaid vastavalt sellele mida ta ise teeb!
Muidugi soovin, et mu elus oleks inimene, keda oodata ja kellega koos elust läbi minna. Kellega vaielda kas või rätikute värvitooni üle vannitoas, sest see on elu. Kuid seni kuni ma ei sa inimest 100% usaldada, ei tule sellest kahjuks midagi välja!
Usaldus on suhte alus!
" Et olla hea, pean olema ma halb!"
Tänan sind William Shakespeare.
No comments:
Post a Comment