raamatust katkeid

Minu teine elukümme

Elu täis järske kurve.

Keegi ei tea iial, mis elu ette toob, ja kui isegi teaks, siis mis me selle teadmisega peale hakkaksime?

Kuigi sellel ajal ei osanud ma ettegi kujutada, mis elul mulle varuks on, pean ütlema, et võib-olla just see perjood kasvataski minust minu!

Üha enam viibis ema haiglas, kodune elu kattus kui hämarusse ja perekond tõmbus endasse. Kuigi veel esimesed sammud minu teises kümnendis olid suhteliselt lapsemeelsed siis mida rohkem seda rada tallata sai, seda trotslikumaks ma muutusin. Ei olnud enam kellekil suurt asja küsimaks kuidas mul läheb, vanemad vennad ja õed olid loonud juba omad perekonnad ja üha vähem jäi neil aega. Ei see ei ole etteheide, lihtsalt elu on nii seatud, et lapsed peavad kord pesast lahkuma ja oma pesapuu isikliku leidma.

Kodus olin vaid mina, viimast aastat kodus elav minust kolm aastat vanem vend ja veel kõigevanem vend.

Vot jäin mõtlema, kuidas selle paetüki kirjutamist alustada, nii palju erinevaid tundeid, vastuseta küsimusi õhus ning hinges on siiani selline tunne, nagu oleks keegi suure roostes naela senna sisse tagunud.

Kool ei huvitanud mind enam, õppedukus langes, kuid tänu paljudele õpetajatele ja loomulikult ka isale, see siiski läbi kivide ja kändude lõpetatud sai. Näha kuidas perekond laguneb tükkhaaval koost ja sina ei saa sinna midagi parata on vast ühele pubekale ikka väga segane värk. Meil ei naerdud enam ning minu lapsemängudest said iga päevaga üha rohkem täiskasvanu töö mured. Ei- egas mind nüüd keegi töökoorma alla ka ei matnud, kuid kunas meil eksisteeris laut ja see ei olnud sugugi tühi, siis tööid ja tegevusi jätkus seal kuhjaga. Ise enesest ei ole ju lehmalüpsmises midagi halba, kuid kui seda teha iga päev kaks korda ja kahe lehmaga ja käsitsi, siis..... Suved mis möödusid kas heinamaal või kartulipõllul või siis hoopis lahmakal aiamaal. See eest oli muidugi talvel mahetoit laual ja puudust sellest ei tundnud. Aga hinge ei näe ju keegi. Mäletan olin siis vast kolmteist või neliteist kui taas ema haiglas viibis, ning teda ähvardas gangreeni oht ja jala amputeerimine ( NB! See on üks suhkruhaigusega kaasaskäivaid ohte). Õnneks siiski piirtuti vaid ühe varba ära lõikamisega, ning haiguskulg sai kontrollialla. Lebas ta eraldi palatis ja käisin teda iga päev vaatamas. Olin harjunud minema mööda pikka halli haigla koridori lõpuni et siis vasakule, palatisse pöörata. Olin käinud seda harjunud rada juba kümneid kordi ning sellel päeval keerasin ma samuti vasakule, kuid palat oli tühi.....................

Ei, seekord veel mitte, sest ema tervis oli pisut paranenud ja ta oli üle viidud ühispalatisse.

Mäletan et vaatasin seal tühja voodit ja see mis mu hinges toimus, kas on mõtet seda siin kirjutama hakata, sest sellest saab aru vaid see inimene, kes on midagi taolist oma elus kogenud.

Tean et tuli keegi haiglaõdedest ja viis mu ema juurde teise palatisse. Pisaraid mida tänases päevas varjan kõikide eest voolasid lihtsalt mu silmist, ühtepidi nähtavasti shokist eelnenule, teisalt arvata võib et õnnest. Võib olla sain ma siis esmakordsel aimu, mida võib tähendada see kui ühel päeval ei ole su kõrval enam inimest kes on su elus ju nii igapäevane. Ema paranes ja peagi oli ta kodus, kuid suhkruhaigus oli teda üha rohkem endasse haaranud ning haavad ei paranenud enam kunagi.

Kuigi ka tema püüdis näida tugevana, saan siiski aru, et nii see ei olnud ja üha rohkem oli vaja tema eest hoolitseda. Isa käis tööl ja tal loomulikult oli niigi raske, sest töö mida ta tegi oli füüsilist laadi.

Mäletan et mingil põhjusel olid suurem osa vendasid ja õdesi taas koos kodus, kui ema rääkis, et nägi kummalist und, nagu oleks meie talu katus tuulega maharebitud ning kõik linnupojad lendasid sealt minema. Siis kartis ta, et isaga midagi juhtuda võib. Miks ma sellest unenäost siin kirjutada võtan. Olen oma õdede ja vendadega arutanud neid unenägusid mida ema nägi ja meile rääkis ning peab ütlema, et mingid kummalised võimed tal olid selles asjas. Näiteks nägi ta unes ette, et meie üks lehmadest haigeks jääb ja tal tuleb operatsioon, samuti on õed ja vennad rääkinud mulle ema unenäost mis minu sündi ette kuulutas. Meie lapsepõlve kodu ukse ees kasvab siiani õunapuu, millel oli ta unenäos näinud sinist õit. Mõne aja pärast sündisin mina!

Aeg sammus oma rada, üle kivide ja kändude sai lõpetatud ka põhikool, kuid ema minu põhikooli lõpuaktusel ei viibinud.

Sügis tõi muudatused minu ellu, õppima asumine kokanduse alal Tallinnas, millele kaasnes varahommikune tõusmine, emale söögitegemine, lehmalüpsmine, kool. Õhtu aga nägi välja vastupidises järjekorras.