Ajal on huvitav võime muuta meid teisteks inimesteks. Palju me üldse mõtleme ajale ja selle igavesele kulgemisele!?
Tihti saame tema puudumise sildiga varjata kas soovimatuid kohtumisi või vahest ka lihtsalt oma väsimust. Hea sõna see AEG- kas pole?
Ühel õhtul istusin ühes vanalinna väikeses sumisevas kohvikus ühe hea tuttavaga. Rääkisime maast ja ilmast ning ka ajast.
Üht äkki küsis ta minult nõu, kuigi tegelikult teadsin ma kohe mida talle vastata, ei tahtnud ma siiski seekord oma ütlemistes liiga otsekohene olla, vaid palusin tal enne kui ta otsuse langetab, võta pisut AEGA ja järele mõelda!
Meie jutuajamine puudutas kolmandat isikut, kellega minu tuttaval nagu oleks suhe, kuid kuidagi imelik. Aga suhted ei peagi olema ju kõigile üheselt selged!
Samas, kui minul oleks selline sassis suhe, lõpetaksin selle isegi vaatamata selle, kui tunneksin et tõesti armastan!
Nimelt, kui kaks inimest väidavad teineteisele, et armastavad ja tahavad koos olla, kuid üks ootab nädalaid teise kodumaale saabumist ja see teine nagu ei tee selle jaoks midagi, ei maili ei sõnumit, siis kuidas peaks asjasse suhtuma? Kui väidetavalt kaks inimest kes teineteist armastavad saavad kuus ühe korra kokku ja seda vaid üheks tunniks, millest vähemalt veel pool tundi kulub, mitte omavahelisele suhtlemisele, vaid hoopis telefoniga vestlemisele ja see kes ootas, ootab veel ja veel, kuigi istub armastatud ja oodatud inimese kõrval. Kui minnakse lahku ja ootaja jääb jälle ootama, kuid tagasi naasev inimene teatab telefonis, et nüüd on ta Eestis ja puhkab ja jälle ootab ootaja, et ehk homme...?
Aga homme teatab oodatu, et perekondlikud põhjused viivad teda üle üldse eemale ja ootaja ootab jälle ja saab sõnumeid mis lõpevad sõnadega, kallis, armastan, igatsen!
... siis oleks vast ikka väga naiivne arvata, et sellest suhtest midagi head tuleb!? Ootaja võib ju oodatavat armastada, kuid ta ei saa ju lõpuni end „lukku“ panna ning jälgida nagu läbi klaaskapi, kuidas elu mööda läheb! Või saab?
Vaatamata ootava inimese tunnetest oodatava vastu, kes tundub et ei suuda kuidagi, midagi otsustada ning jätab ootava inimese igaks juhuks ooterezhiimile, peab ootav inimene panema sellele fantoomsele sms suhtele kindla punkti!
Aeg on küll lai mõiste, kuid aeg kaob kiiresti käest ja ühel hetkel võib ootav inimene avastada, et aeg on lõplikult otsas! Aga kaunite sõnumite saabumine ikka jätkub ja jätkub!
On aeg hinnata eluaega oma elu edasi elamiseks!
No comments:
Post a Comment