Paar päeva tagasi kohtusin ma ühte inimest, keda polnud väga ammu näinud. Jäime jutustama või õigemini mina kuulama ja tema rääkima.
Teemasi oli mitmeid ning ei saaks just öelda et need huvitavad ei oleks olnud. Kuid ühel hetkel tundsin seda mida palju kordi juba mõnede inimestega "vesteldes" tundnud olen.
Sissejuurdunud "mina" vorm.
Mul on kõik halvasti, mul on palju tööd, mu abikaasa on loll, minu lapsed ei kuula sõna jne, jne....
Olen stressis ja väsinud. Kuid ku ma küsin, mis sul siis halvasti on ja miks sa siis midagi ei muuda? Ei tule vastust ei kummastki otsast.
Inimesed! Mis teil viga on?
Miks elate elu mis teile endile ei meeldi? Miks ei tee midagi (kui välja arvata sellel teemal vaid heietamine)?
Kuulan ja imestan ja mõtlen, miks olen viimasel ajal jäänud kinni psühholoogi rolli?
Kas minu otsaette on kirjutatud "Nutupadi"? Kindlasti mitte!
Olen nõus kuulama inimesi korra või kaks, kuid kui iga kord kordub sama asi siis tahan küsida, et kui maailm tundub ühele inimesele nii halb, siis kas see inimene mitte ise ei ole maailma vastu halb olnud?
"Mida ma muuta saan"? See on pidev küsimus mida ise endale tihti esitatakse. Küsin kohe vastu, - aga mida sa muuta ei saa?
Inimene on olend kellel on ajud (vähemalt on ta nii loodud), kaks kätt, suu ja antud võime kõnelda- siis tuleks ju neid kasutada, mitte pidevalt halada.
Paljud on öelnud mulle, at ah, mis sul viga sul kõik OK!
Jah... on küll kõik ok. Sest mina ju ei virise, ma ei hädalda, ei kaeba ja ei viitsi elada teiste elusi, kadestades neid või siis hoopis halvustades.
Ja veel... kindlasti ei ole mul olmemuresid, ma ei saa märjaks kui vihma sajab ja ei külmeta kui õues möllab tuisk ja torm. Mul ei ole valus, kui lõikan näppu või kui keegi teeb mulle haiget. Võib olla olen ma tõesti üliinimene!?
Ma teen mitmeid asju korraga ja püüan neid teha südamest, sest need kõik on mulle tähtsad ja loomulikult ei väsi ma kunagi vaid ikka ja jälle püüan hoida naeratuse näol. Miks ja kuidas?
Mul on üks omadus- mind ei huvita mis teised minust arvavad, sest kõigile meeldida ei ole võimalik ja kõik inimesed ei meeldi mulle ka! Ja veel... ma ei viitsi hädaldada, pugeda ning teha nägu, et olen keegi teine, kui ma tegelikult olen!
Olen see kes ma olen- kuid kes siis, ei tea ma isegi ning vaid minu lähedased võivad tegelikult mulle öelda, kes ma nende jaoks olen!
Üks on kindel, ma ei ole võõraste inimeste "psühholoog"! Lihtsalt ei taha seda enam olla!
No comments:
Post a Comment