Elu siberis.
Mulle meeldis siberi elu, kliima ja ka loodus, mis sest et see oli karm ning talvel sai ära külmetatud oma nina, põsed ja käed ja ka jalad, oli selles kõiges siiski tõeliselt päris. Aastaajad vaheldusid konkreetselt, kui mitte öelda et päeva pealt. Talvel kuni viiskümmend kraadi pakast, kuid ka lund ja pakane oli seal hoopis teistsugune kui siin, kevad oli vaid maksimaalselt kuuaega, selle ajaga sulas tohutu lumemass. Suvi tuli järsku ja kestis kuni septembri keskpaigani, sügis jäi põhimõtteliselt vahele, sest septemberi teisel poolel kattus maa taas lumevaibaga.
Kui veel puudutada ehk raskemaid momente sõjaväe ajal, siis oli see vast see aeg, kui hakkasid järgimööda koju naasema need inimesed, kellega olid kahe aasta jooksul kokkukasvanud. Kuigi sai lubatud, et kindlasti kirjutame ja tuleme ka teinetestele külla, mängis siin oma rolli muutuv poliitiline atmosfäär. Vahest ikka mõtlen mis neist saanud on, kuid aega on sellest niipalju möödunud, et otsida neid oleks pea võimatu. Eriti tunnen puudust kahest sõbrast, kellest üks elab Azerbatsiaanias (kui elab veel seal), ning kes oli see inimene kes alati oli mulle toeks, ka siis kui kergeks rüseluseks läks. Teine sõber aga elab Moskvas ja on tuntud vene Turetski koori solist, teda ikka aeg ajalt näeb venekanalite ülekantud kontsertitel.
Kojujõudmise aeg oli kätte jõudmas. Kaks aastat ei olnud mul ühtegi teadet isalt, tema kohta sain infot vaid taas kord oma õde Annet tänades, kes oligi koos tütre Karinega need kes minuga pidevalt kirjavahetuses olid. Õetütar Karine ja õde Anne panivad mulle ka „mõistuse“ pähe, kui ma kaalusin peale sõjaväge üleüldse Eestisse mitte tulemist!
No comments:
Post a Comment