Pisut perekonnast!
Oma vendae ja õdede kohta võin öelda, et noh... mis seal salat, oli aeg kus pikki aastaid oli meil kõigil käia oma käänuline elutee ja kohtumisteks aega lihtsalt ei jätkunud. Seda aega nimetaksin ma enesetõestamise ajaks. Nüüd on aga teisiti... perekond on rohkem kokku hoidmas ja õed -vennad, nii palju kui selles hullunud eesti ühiskonnas aega vähegi on, suhtlemas taas oma vahel.
Ka sünnikodu õuel, Jägala joa vahetus läheduses, saame tihedamini kokku, et kas või hetkeks istuda köögi akna ees välipingil, otse vana valgeklaar õunapuu all, mis vaatamatta oma soliitsele vanusele ikka veel kannab vilju, näidates nii mõnigi aasta, temast noorematele sugukondlastele, et ta on alles parimas kasveas viljakandev puu.
Kui saaksin kirjeldada lapsepõlve maitset, siis vast kõlaks see nii.
„Pehme, mahlane ja pööraselt magus“, täpselt nagu klaarõunad sünnikodu köögiakna all, õunad milles vahest ka üllatusi leidus, nagu näiteks õunauss, või herilane, kes enne mind oli õuna enesele okupeerinud, olles valmis nõelama- täpselt nagu elus enesetki. Ei puudu ka siin omad herilased, oma teravate nõeltega!
No comments:
Post a Comment