Üks imelik päev, päev kui niiskus rebis lahti liimiribad minus eneses. Väsimus ja nördimus ning ise ka lihtsalt ei tea kuidas, kuid kurbuse udu oli muutunud juba mu õlgu vajutades nii raskeks, et hingamine oli häiritud. Iga sõna mida ütlesin nõudis nii suurt pingutust, et otsaette tekkis külm higi.
Tahtmatu solvamine inimesele, kellest tegelikult hoolid või vähemalt arvad end hoolivat, tegi mulle endale võib olla isegi rohkem rohkem haiget kui talle.
Väsimus, närvilisus, ja kindlasti stress millest on sündinud ükskõiksus. Vahest küsin endalt, kas ma tegelikult hoolin inimestest?
Mul on hea meel kui neil läheb hästi ja kurvastan kui läheb halvasti kuid tihti leian end mõtlemas sellele, et inimesed võivad muidugi olemas olla, kuid mida kaugemal minust seda parem. Jah ma suhtlen nendega ja püüan aru saada nende soove ja tahtmisi, ning püüan olla neile olemas isegi siis, kui neil mind vaja peaks minema, kuid ise...?
Kas vajan inimesi? Muidugi on minu elus neid kellest tõesti hooli ja ÕNNEKS on neid täpselt nii palju kui palju neid olla ühe inimese elus võiks.
Kas ma tahan hoolida?
Kuradima raske küsimus... muidugi tahan, see on ka kodeeritud inimese loomusesse, kuid iga kord kui vaatad, räägid, või kuuled inimesest seda mis tõstab ta sinu silmis ja südames väga kõrgele ning oled juba valmis tema jaoks palju rohkemaks, murdub kuupäeva telg ja järgmine päev selgub et oled taas kiirustanud inimesest head mõtlema.
Võib olla on see kõik sellest et hing on haavu täis ning et need ei suvatsegi paraneda, sest ikka ja jälle, just siis kui loodad, et nüüd läheb kõik hästi, et nüüd ... leidub ikka keegi või miski kes haiget tehes valab sapist hapet su haavadele.
Seega... ma teen oma tööd ja olen väliselt olemas, kuid seesmiselt ei ole mõtet mind otsida! Ma ei väida, et see võimatu oleks, kuid see kes tahab leida minu sisemaailma, peab olema väga kannatlik. Kuid kas ma tahan, et minu tuumani jõutakse- sellele küsimusele vastust tean ma siiski vaid ise!?
No comments:
Post a Comment