Tänan sind Shakespeare!

Täna hommik algas minu sees mingi kummalise rahuga! Jalutasin varavalges Kadriorupargi vaikuses, pildistasin taimi ja ootasin et kell oleks seal maal, et kokkulepitud kohtumine teoks saaks. Kohtumine toimus, olles kiire ja asjalik. Kõik tööjutud sai aetud ja isegi hommikune, teine tass, head ,kanget ja äärmiselt aromaatset kohvi nauditud. Jalutasin kesklinna ja rahu minu sees ei kadunud kuhugi. Lihtsalt lonkisin ja tabasin end mõtelt, et kahtlase rauhu põhjuseks võib olla vaid see, et olen oma sees teinud väga kindlad otsused.

Kui otsused on õiged (olgu need siis millised tahes), sõlmid sa nagu rahulepingu ise endaga.

Minu lemmik on William Shakespeare. Sajandeid tagasi elanud näitekirjanik kelle laused olen ma ikka ja jälle oma ellu toonud ja neist kinni hoidnud on ka siia sobiva lause kunagi kirja pannud. Sedapuhku siis... "et olla hea, pean olema ma halb!" Otsuste tegemise puhul lähtun ma eelkõige sellest, mis mulle endale hea on ja kuigi võib olla tundub minu otsusega kokkupuutuvale inimesele see minu otsus halb, saab ta ise ka kunagi aru, et otsus mille langetasin on tegelikuses mõlemile hea!

Aeg on küps selleks, et minna eluga edasi, kuhu iganes see siis ka sind ei viiks. Peab olema avatud hinge ja südamega ning elada oma elu, üks kõik mis sellest keegi teine arvab, või kui palju haiget see ka teisele inimesele sellel hetkel ei tee.

Aga otsus...

Mõni aeg tagasi sain lahti oma hambast mis tohutult haiget tegi ja vot sealt sündis minus mingi mõte, mis viis mu rändama ise endasse. Ja selle rännaku tulemusena sai selgeks, et ka elus, kõik mis teeb vähegi haiget ja vähegi sind häirib, tuleb enesest välja raputada.

Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Vaevalt küll! Pigem teeb see minust palju tugevama ja kindlama isiksuse.

Reeglina ei taha ma inimestele haiget teha. Kuid haiget endale ka ei saa ju teha lasta.

Ja kui su elus on inimesed kelle pärast püüad end kuidagi kokku võtta, andestada ja pidevalt mõista, siis ühel hetkel lihtsalt tunned, et enam ei või ja kõik see mis tundus enne nii iseenesest mõistetav, tundub ühtäkki täiesti mõtetu. Siis on aeg panna punkt, seda enam kui mõistus on selle punkti juba ammu pannud, kuid süda on siiani ikka nagu õel kasuema, vahele seganud. Mõistus võidab siiski südame hääle!

Või, kui su elus on inimene, kes kuulab su igat juttu, mida sa teistega räägid, või kui ta jälgib kõiki su tegemisi soovides veel rohkem sinust teada saada (mis on ju iseenesest väga meeldiv), kuid kui sa ise midagi otse küsid, siis saad vastuseks vaid selle et... "ma kunagi räägin..." ja lõpuks kuuled hoopis kolmandatelt inimestelt asju mida võiks inimene sulle otse rääkida, siis... no mida kuradit!?

Kas ei tekki siis küsimus, et miks ollakse solvunud, kui sina (mina) ei taha küsimustele vastata, kus juures ei räägi sina (mina) neist ka kolmandatele isikutele?

Miks mind selline asi küll väga häirib?

Vastus on lihtne... tänaseks juba kolm aastat tagasi sai lõpetatud just sellise mudeli järgi, ühe inimese poolt üles ehitatud suhe, mis lõppes tänu tohututele armukadedustseenidele ja mille lõpus selgus et tegelikuses olid kõik süüdistused ja skandaalid õiged, kuid hoopis vastupidiselt! Ikka öeldakse, et inimene saab teist inimest süüdistada vaid vastavalt sellele mida ta ise teeb!

Muidugi soovin, et mu elus oleks inimene, keda oodata ja kellega koos elust läbi minna. Kellega vaielda kas või rätikute värvitooni üle vannitoas, sest see on elu. Kuid seni kuni ma ei sa inimest 100% usaldada, ei tule sellest kahjuks midagi välja!

Usaldus on suhte alus!

" Et olla hea, pean olema ma halb!"

Tänan sind William Shakespeare.

ära otsi mu hinge

Üks imelik päev, päev kui niiskus rebis lahti liimiribad minus eneses. Väsimus ja nördimus ning ise ka lihtsalt ei tea kuidas, kuid kurbuse udu oli muutunud juba mu õlgu vajutades nii raskeks, et hingamine oli häiritud. Iga sõna mida ütlesin nõudis nii suurt pingutust, et otsaette tekkis külm higi.

Tahtmatu solvamine inimesele, kellest tegelikult hoolid või vähemalt arvad end hoolivat, tegi mulle endale võib olla isegi rohkem rohkem haiget kui talle.

Väsimus, närvilisus, ja kindlasti stress millest on sündinud ükskõiksus. Vahest küsin endalt, kas ma tegelikult hoolin inimestest?

Mul on hea meel kui neil läheb hästi ja kurvastan kui läheb halvasti kuid tihti leian end mõtlemas sellele, et inimesed võivad muidugi olemas olla, kuid mida kaugemal minust seda parem. Jah ma suhtlen nendega ja püüan aru saada nende soove ja tahtmisi, ning püüan olla neile olemas isegi siis, kui neil mind vaja peaks minema, kuid ise...?

Kas vajan inimesi? Muidugi on minu elus neid kellest tõesti hooli ja ÕNNEKS on neid täpselt nii palju kui palju neid olla ühe inimese elus võiks.

Kas ma tahan hoolida?

Kuradima raske küsimus... muidugi tahan, see on ka kodeeritud inimese loomusesse, kuid iga kord kui vaatad, räägid, või kuuled inimesest seda mis tõstab ta sinu silmis ja südames väga kõrgele ning oled juba valmis tema jaoks palju rohkemaks, murdub kuupäeva telg ja järgmine päev selgub et oled taas kiirustanud inimesest head mõtlema.

Võib olla on see kõik sellest et hing on haavu täis ning et need ei suvatsegi paraneda, sest ikka ja jälle, just siis kui loodad, et nüüd läheb kõik hästi, et nüüd ... leidub ikka keegi või miski kes haiget tehes valab sapist hapet su haavadele.

Seega... ma teen oma tööd ja olen väliselt olemas, kuid seesmiselt ei ole mõtet mind otsida! Ma ei väida, et see võimatu oleks, kuid see kes tahab leida minu sisemaailma, peab olema väga kannatlik. Kuid kas ma tahan, et minu tuumani jõutakse- sellele küsimusele vastust tean ma siiski vaid ise!?

Kõik on hästi!

Paar päeva tagasi kohtusin ma ühte inimest, keda polnud väga ammu näinud. Jäime jutustama või õigemini mina kuulama ja tema rääkima.

Teemasi oli mitmeid ning ei saaks just öelda et need huvitavad ei oleks olnud. Kuid ühel hetkel tundsin seda mida palju kordi juba mõnede inimestega "vesteldes" tundnud olen.

Sissejuurdunud "mina" vorm.

Mul on kõik halvasti, mul on palju tööd, mu abikaasa on loll, minu lapsed ei kuula sõna jne, jne....

Olen stressis ja väsinud. Kuid ku ma küsin, mis sul siis halvasti on ja miks sa siis midagi ei muuda? Ei tule vastust ei kummastki otsast.

Inimesed! Mis teil viga on?

Miks elate elu mis teile endile ei meeldi? Miks ei tee midagi (kui välja arvata sellel teemal vaid heietamine)?

Kuulan ja imestan ja mõtlen, miks olen viimasel ajal jäänud kinni psühholoogi rolli?

Kas minu otsaette on kirjutatud "Nutupadi"? Kindlasti mitte!

Olen nõus kuulama inimesi korra või kaks, kuid kui iga kord kordub sama asi siis tahan küsida, et kui maailm tundub ühele inimesele nii halb, siis kas see inimene mitte ise ei ole maailma vastu halb olnud?

"Mida ma muuta saan"? See on pidev küsimus mida ise endale tihti esitatakse. Küsin kohe vastu, - aga mida sa muuta ei saa?

Inimene on olend kellel on ajud (vähemalt on ta nii loodud), kaks kätt, suu ja antud võime kõnelda- siis tuleks ju neid kasutada, mitte pidevalt halada.

Paljud on öelnud mulle, at ah, mis sul viga sul kõik OK!

Jah... on küll kõik ok. Sest mina ju ei virise, ma ei hädalda, ei kaeba ja ei viitsi elada teiste elusi, kadestades neid või siis hoopis halvustades.

Ja veel... kindlasti ei ole mul olmemuresid, ma ei saa märjaks kui vihma sajab ja ei külmeta kui õues möllab tuisk ja torm. Mul ei ole valus, kui lõikan näppu või kui keegi teeb mulle haiget. Võib olla olen ma tõesti üliinimene!?

Ma teen mitmeid asju korraga ja püüan neid teha südamest, sest need kõik on mulle tähtsad ja loomulikult ei väsi ma kunagi vaid ikka ja jälle püüan hoida naeratuse näol. Miks ja kuidas?

Mul on üks omadus- mind ei huvita mis teised minust arvavad, sest kõigile meeldida ei ole võimalik ja kõik inimesed ei meeldi mulle ka! Ja veel... ma ei viitsi hädaldada, pugeda ning teha nägu, et olen keegi teine, kui ma tegelikult olen!

Olen see kes ma olen- kuid kes siis, ei tea ma isegi ning vaid minu lähedased võivad tegelikult mulle öelda, kes ma nende jaoks olen!

Üks on kindel, ma ei ole võõraste inimeste "psühholoog"! Lihtsalt ei taha seda enam olla!