Elus võib juhtuda, et paljud asjad tulevad su ellu palju kiiremini kui eal ootad või loodad. Näiteks saab lapsepõlv kiiremini läbi, kui ehk oleks tahtnud. Kool saab kiiremini läbi, kui oleksid soovinud. Armastus saabub kiiremini, kui oleksid võinud oodata. Lahkuminek samuti. Kas lahkuminek on alati halb? Vast mitte, sest seoses sellega saad -küll mitte kohe, kuid ajapikku, hoopis uuema ja kindlama hinguse oma elule. Mingil ajal, mitte kohe, kehitda sa lihtsalt õlgu, ohkad kergendunult, lööd selja sirgu ja vaatatd taas tulevikku. Võib olla on seda raske uskuda neil, kes on äsja lahku läinud, kuid mingi aja möödudes see just nii olema saab. Üks eluetapp vahetab teise välja.
Vahest on aga selline tunne, et minevik ei lase ise end sinust lahti. Segab uue elu tekke vahele, nagu marutõbine naabrikoer, kes alatasa haugub ja lõugu lõrisedes uriseb.
Miks on see nii, et kui tunned, et tunne on õige, vajud sa siisnsamas taas oma mineviku vangi ja halvad mälestused, mida kiivalt varjata ja enesest maharaputada püüad, on taas su küllge klammerdunud. Kas kardeme haiget saada? Kas kardame, et kõik see kordub jälle!?
Kohtame inimest, kellega on tore koos olla, kuid ei julge seda välja näidata, nii saab haiget sinu enda hing ja loomulikult ka selle oma keda tegelikult väga hoida tahaks! Kuidas siis teha nii, et enam haiget ei saaks? No ega siin mingit arsti retespti pole ja kõik tuleb ikka endal läbi ja üle elada -katsetada.
Kuid eelkõige pead sa selgeks mõtlema, kas tahad seda uut elu ja seda omakorda teisega jagada, või ei!? Muidugi oleks lihtne see, kui keegi sinu eest otsused ära teeks ja sa lihtsalt kulgeksid mööda, sulle valitud rada. Kuid sellisel juhul ei oleks need ju sinu otsused ja seega, nii raske kui sulle see kõik ka ei tunduks, pead sa selle reisi, iseenese sisemaailma ettevõtma!
Ja kui siis oled enese jaoks kõik selgeks mõelnud, ära kaldu enam mõtteteelt kõrvale! Jah, ka siin võib juhtuda, et teine inimene võib sulle öelda midagi sellist, mis kogu su endise maailma taas lagedale toob, või käitub ta siis juhuslikult või mitte juhuslikult, just nii, nagu keegi su elus juba käitunud on, ning sina loed sellest automaatselt välja eelmise suhte koekirja. Ja siis tõmmbud sa taas endasse ja ei lase kedagi ligi!
Minu jaoks on asjad pisut teisiti. Jah... täiskasvanud inimesena olen kogenud ma kõike seda, või isegi pisut rohkem, kui kõik inimesed. Valu, reetmist, petmist, vägivalda jne... Ma kogun mingeid hetki enesesse ja siis kui see laegas on täis, vajan ma lihtsalt tühjaks rääkimist! Vajan et inimene kellega räägin ei solvuks (kuigi nii muinasjutuline see olla ei saa), vaid kuulaks mu ära ja räägiks ka omalt poolt seda mida tema tunneb ja soovib. Rääkimises on alati võti, mis avab ükskõik millises suhtes, alati uue ukse! Ei tasu karta neid uste avanemisi, sest läbi nende kasvab ka suhe palju kindlamaks!
Aga eelkõige tuleb enesele selgeks teha, kas sa ikka tahad seda!
Ma igatsen sind ja igatsen su soojust. Igatsen su häält hüüdmas. Ma igatsen sinu seisakut ja igatsen su naeru. Ma igatsen su jutu kaja ja juukse salku. Ma igatsen su silmade sära ja igatsen su nägu. Igatsen su lähedust, igatsen su nalju. Kui sa vaid teaks kui palju ma sind igatsen!
No comments:
Post a Comment