Täna on taas üle pika aja üks vaba päev mille plaanin kulutada vaid ise endale. Hing on kuidagi kahtlaselt avatud ja miski nagu sunniks takka, et oma mõtted ja analüüsid, läbi tähtede sõnadeks ja sõnad lauseteks vorpida!
Mõni päev tagasi kohtasin inimest, kellega koos sai aastaid tagasi päris palju koostööd tehtud ja keda võisin pidada heaks tuttavaks. Just tuttavaks, sest silti "sõber" ei suuda ma nii kergesti inimestele kellega lävin, külge kleepida.
Taaskohtumine oli tõesti siiras ja tõi palju vahvaid mälestusi esile. Ühised projektid, koosviibimised, õhtujuhtimised jne... Meenutasime ühiseid tuttavaid ja ka seda millist ränka tööd me tegelikult, ennast säästmata tookord tegime! Siis ei mõelnud me ei nädalapäevale, ega kellaajale, vaid lihtsalt töötasime, ja töötasime, sest asjad pidid valmis saama. Väsimus? Oh ei, see ei olnud meil kombeks.
Me vestlesime oma kaks tundi, juues ära oma kolm liitrit rohelist teed ühes vanallinna hubases kohvikusuminas. Kuid siis küsis ta küsimuse, mis ehk sunnib mind hetkel ka kõike seda kirjutama.
"Sven krt, kuhu sa kadusid ja mis sinust on saanud?"
Ootamatu küsimus, ja veel ootamatum ning kohmetu vastus: " Ma pole kuhugi kadunud, lihtsalt kulgen oma rada."
Vestlesime veel mõnda aega, ning lahkusime teine teisest sõbralikult, ning ühise sooviga, kindlasti taas kohtuda ja võib olla ka mõnd ühisprojekti alustada.
Kõndides kodupoole aga avastasin end tema küsimuse küüsis "Kuhu ma kadusin?"
Milline on olnud see rada millel olen viimased aastad kulgenud?
Kõik algas vist viis aastat tagasi. Kui nüüd tagasi vaadata, saan ma aru küll, et sellele ajal oli minu elutempo nii pöörane, et kõrvalseisjad võisid märgata vaid minu kiiret liikumist, mille ette seista oleks olnud nende enese eludele lausa ohtlik. Mul ei olnud aega hetkepeatumiseks ei hingetõmmbeks, ega loomulikult selleks et end kõrvalt vaadata. Töid ja tegemisi kuhjus ja igal asjal oli oma tähtaeg, milleks pidi üks või teine töö valmis olema. Vastutus ja kohustused ning võõrad nõudmised minu elus! Kõigil oli õigus midagi nõuda, kuid keegi ei vastutand selle eest! Lihtsalt - ma olin võõraste nõudmiste pöörasel kiirusel kihutavas elurattas.
Probleemid isiklikus elus olid juba ammu ning perest lahku elamine oli samuti vältimatu. Kuid nagu öeldakse, "loodus ei salli tühja kohta", nii see on. Minu ellu pookis end inimene, kellega koos sai hakatud väljas käima. Algul tundud kõik nii nagu peab olema, kuid selle loo lõpp...!
Olime juba terve aasta koos olnud, kui ühel märtsikuisel varahommikul juhtus minuga õnnetus, peale mida avastasin et mina kui isiksus, olen tegelikult täiesti olemas.
Jalaluu murd tõi selguse minus eneses.
Võib ju arvata, et mis seal ikka, jalaluid on ju ikka murtud, need on kokku kasvanud ja elu läheb edasi- jah, nii see muidugi on. Kuid... kui oled olnud nagu orav rattas ja teist elu ei ole teadnud, siis ei ole see füüsiline valu sugugi nii õudne, kui hoopis psühhiline!
Kui sa oled olnud läbi oma elu inimene, kes on alati ise hakkama saanud, siis näidata end abituna, tundub ilmvõimatu. Ja kui inimene, kellest hoolid, lihtsalt kaob su kõrvalt ja ei toeta sind - on see nii valus, palju valusam kui neli operatsiooni kokku, mille ma just selle kolme kuu vältel kipsis olles läbi elasin!
Sellistel hetkedel saad aru, kes on su sõbrad ja kellele oled sa vajalik kui inimene, aga mitte kui avaliku elu tegelane. Õnneks oli mu kõrval siiski inimesi, kes (mulle pole kunagi meeldinud, kui mind haletsetakse) lihtsalt on mu kõrval! Ka siis ei saanud ma rahulikult koju istuma jääda. Kui märtsi alguses juhtus õnnetus, siis märtsi teises pooles, kakerdasin ma oma karkudel (muidugi ka lähedaste inimeste kaasabil) Piritale, messile, sest olin lubanud seal pidada avaliku loengu! No kuidas ma sain siis ei öelda, kui olin ju seda lubanud teha!? Hiljem veel Võrus koolitused ja loengud, samuti kipsis jalaga ja karkudel. Taas tänan oma lähedasi, kelle abita ei oleks see võimalik olnud. Kuid... see keda ootasin ja lootsin- teda polnud! Püüdisn talle ka helistada, kuid nii imelik kui see nüüd ka ei tunduks, vastas teiselpool telefonitoru, mulle tuttav hääl, et olen numbriga vist eksinud ja et tegemist on hoopis teise isikuga! Ja jah... sellisel hetkel tundsin, et mul on siiralt kahju, et ma pole ei sinisilmne ega ka blond (ärgu nüüd keegi selle lause peale solvugu)!

Nii ühel päeval, pannes auto kõrvalistmele oma kargu, sest 100% ei saanud ma veel jalale toetuda, sõitsin poodi. Ja seal, kassa järjekorras, nägin inimest, kes oli mulle selja pööranud siis, kui teda kõige rohkem vajasin!
Üllatunud nägu ja tema kohmetus jääb vist elu lõpuni meelde! Rääkisime paar sõna juttu, noh mis rääkimine see oli, pigem temapoolsed vabandused ja õigustused. Kuid nii see läks. Andsin anndeks! Mõeldes, et ma ju ei tea, kuidas oleks ma ise selles olukorras toiminud!
Aeg läks, kõik sai nagu korda, ühine äri jne... kuid kõik algas otsast peale! Tihedad äraolemised ja vastuseta küsimused. Skandaalid, mida olen alati oma elus vihanud ja valusad etteheited, millele ei olnud alust. Olen olnud oma suhetes alati truu! Ja kui siis heidetakse ette, et sa teed asju mida tegelikult ei ole sa teinud, tekkib tahest tahtmata mõte, et peaks siis vastavalt süüdistusele ka käituma! Vähemalt oleksid siis süüdistused asja eest! Jättes vahele üksikasjad mida oleks siin kirja panna nii palju et sellest saaks samasuguse kogumiku nagu V.I Lenini kogutud teosed, ütlen vaid nii palju, et kõik see milles mind süüdistati, osutuks tõeks, kuid vastupidiselt! Ühel päeval, ma enam ei suutnud, ning panin sellele punkti. Ei, see ei lõppenud veel, vaid kestis pool aastat veel läbi sms sõnumite, mis olid täis kõige inetumaid sõnu, mida eal kuulnud olen!
Sealt siis see Hispaaniasse mineku soov, sest maailm oli minu jaoks lihtsalt tühi!
Hing mu seest oli välja rebitud ja ainus mida selles olukorras teha võisin, oli taas ohjeldamatult tööle hakata! Nii see läks, veel hullemini sai rabatud, kuid vaieldamatult oli kõik see mu tervisele juba tohutu jälje jätnud!
Just selle pärast, et ma enam kunagi ennast ei unustaks ja ei ohverdaks, tekkis minu kaelale triipkood, mille all seisab kiri "pole müügiks", ning lisaks nendele sõnadele, seisab triipkoodis veel, väga isiklik sõnum! Seega, ei ole see lihtsalt suvaline tatoo!
Aeg läks ja tempo kasvas tohutu kiirusega. Üha sagedamaks muutusid terviseprobleemid ja jõuetus ning väsimus murdis üha rohkem maadligi, kuni...
Mingil ajal hakkasin tundma rinnus imelikke valusi, need üha sagenesid. Arvasin, et võib olla olen end ärakülmetanud või lihtsalt midagi tõstnud ning valud on sellest!

Õnneks oli vennal nii palju pealehakkamist, et ta kihutas autoga kohale. Selleks võis kuluda aega vast 30 minutit. Kui vend kohale jõudis, oli minu üks näopooltest juba nii alla vajunud, mis tähendas seda, et verevarustus minu kehas on tõeliselt häiritud!
Kiirabi tuli ja kõik toimus paganama kiiresti. Ärgates aparaatide ja maskite all, sai selgeks nii mõnigi asi. Veel maksimaalselt üks tund ja kõik oleks võinud lõppeda hoopis teisiti!
Mulle meeldis see mis mulle arst hiljem ütles. Kuigi siis tundusid need sõnad väga valusad, kuid just tänu tema otsekohesusele jõudis see kõik ehk pisut rohkem mulle kohale!
Täna olen ma enam vähem ok. Nii OK kui selles olukorras olla saab- vist on inglid mind jälle hoidnud. Kõik mis oli enne- on läinud ja selgeks on saanud tõsiasi, et rabelemisel ei ole mõtete (noh, eks vahest ikka juhtub veel). Paljud asjad muutuvad me elus ja meie ise muutume!
Täna hindan ma seda elu palju rohkem, kui varem!
Mind ei huvita see mis minust arvatakse või mõeldakse. Elan oma elu nii nagu tahan ja sellega kellega tahan! Enne kui keegi midagi ütelda plaanib, vaadaku ise ennast ja mõelgu sellele, et kas ta ise elab seda elu mida ta soovib, või kardab olla vaba!?
Kui see kõik oli selleks et jõuda oma isiklikus sisemaailmas selleni, kus ma olen- olen ma nõus, et pidin sellist hinda maksma! Veel on jäänud mõningased asjad- lasta minevikust tõeliselt lahti, selleks et vaadata tuleviku ning seda koos inimesega, kellega tahan seda teha, kuid kellele veel vahest tahtmatult haiget teen!