Friday, July 29, 2011

Kuhu me kaome?

Viimasel ajal on minu elu olnud nagu eestimaa ilm. Päike ja pilved ja siis pilved ja päike. Kurtmiseks ei ole küll põhjust, kuid vahest niidab väsimus jalust ja siis tahaks olla kohe päris üksi. Üksi olemine aga toob kaasa mingid lollid mõtted, mis ei puuduta otseselt küll mind ennast, kuid kuidagi nukraks teevad ikka!
Üks hea inimene ütles, et see pidavat olema loominguliste inimeste sündroom. Võib olla olen ma siis tõesti loominguline inimene, kuigi pigem pean end ise inimeseks kes vaatab elu pisut teisiti kui tavaline kaassoo kaaslane.
Vaatan seda elu ja mõtlen, kas olen mina loll või on maailm lihtsalt hulluks läinud. Kaaskondlasest ei hooli keegi enam ammu ja selleset heietada pole ka mõtete, sest see ei vii mitte kuhugi. Paremal juhul kehitatakse vaid õlgu ja minnakse lihtsalt oma teed edasi. Minu tee koju, viib nii hommikul kui ka õhtul läbi Balti jaama. Need kes seda kanti teavad, teavad ka seda et see, saabuvate rongide ja ristuvate elude ristee on seal kandis päris huvitav. Pean ennast maailma näinud inimeseks, kuid sellist rongijaama nagu seda on Tallinnas, olen näinud ma küll, kahjuks vaid siin linnas! Võib olla on see just see eesti oma NOKIA ja välismaalastele kindlasti üks huivitavamaid ja teravamaid elamusi, mida meie linnast kaasa haarata ja info, mida laia maailma kanda.
Hommikuti istuvad seal omad elutargad, maailmaparandajad, elupõletajad. Õhtuti võib suhtreliselt odavalt saada oma "õnnedoosi" millele lisaks vaid pudel viina eest ka seksi. Mida paremat sa hing ihata oskad, seda enam, et kõik on võimalik soetada ühest kohast. Aga... mis seal imestada, eks tänapäeval püüab igaüks , ka eksinud hing, kuidagi selles maailmas ellu jääda. Mis sest et võib olla on see elu on homme katkenud ja keegi ei mäletagi sind enam, nagu polekski sind kunagi olnud. Liiva kalmistul on üks sektor, kus hauatähiseks on numbrid, mitte nimed ja neid numbreid muutkui tuleb juurde. Ja kes ütleb, et me ühel heal päval ise sellist numbritähist ei kanna!?
Mis meiega toimub? Mis toimub riigiga?
Ühed karjuvad meid viie rikkama riigi hulka maailmas, teised aga räägivad, et viie hulgas küll, kuid tagant poolt.
Ühed üritavad, teised tõmbavad vett peale! Ühed rabelevad, teised istuvad käed risti rinnal ja saavad selle eest head "pappi"!? Kes on riik?
Mis saab edasi?
Kas eesti liigub Kreeka, Hispaania ja Portugali lainel?
Minul oleks küll huvitav teada, kes tulevikus mulle pensi maksab kui eesti inimene lihtsalt vaikselt välja sureb? Ma pole rassist, kuid võib olla muutume ka meie Türgi, Hiina või teab mis maa eeslinnaks, järgides Saksamaa eeskuju? Eestlane on ju nii riigitruu, et elab kuni pensini ja siis sureb lihtsalt ära, kui ta seda just enne juba ei tee!

Tuesday, July 26, 2011

Palavate ilmade hullud tegemised.

Kohe alustuseks, ei ma ei kurda palavate ilmade üle ja üleüldse ei ole mul kommbeks ilma üle nuriseda. Milleks raisata aega selle peale, mida ei ole võimalik inimesel nagu nii muuta.
Kuid arvata, et minul nagu ka teistel inimestel palav ei ole, on ekslik. Kuigi olen tõmmu ja mägismaa juurdega mees, olen ma selles paganama jahedas, ka kohaliku rahva inges peegelduvas jaheduses harjunud.
Päevast päeva, peale tööd koju siblades oled nii kuradima väsinud, et pisuke uni on ainus mis sind hellitaks aga...
... remont!
Hull idee tuleb ju kuidagi ellu viia, ning olles pooleestlane on minus paganama palju seda karge, põhjamaa kodanikule omast jonni. Kui juba alustatud sai... siis läbi ussi ... selle samuse, (noh teate küll mille!?) peab see ka ära tehtud saama. Pintsel ja värvipurk on need "lemmikud" mis mind hetkel köidavad (või vähemasti arvan ma seda nii olevat). Iga õhtune uus algus on alati vaevaline, kuid mida õhtu poole aeg end veab, seda enam kasvab ka hasart ja seda kiiremini liigub pintsel või tikksaag, või kruvikeeraja või mõni liist või kurat teab mis veel, minu käes.
Eila õhtul aga juhtus selline asi, et värvides kööki, mis tegelikult peale magamistuba ja esikut on kolmas mis noh, peaaegu et valmis on, vaatasin kella, mis näitas 6.54. Olin juba värvimisega poolepeal aga kell näitas ikka sama aega. Mõtlesin, et oi kui tore, mul on veel piisavalt aega. No jah... muidugi oli akanataga valgusekuma pisut muutunud, kuid arvestades seda, et pilved taevalage kiimaliselt hõõrusid, ei mõelnud ma selle peale eriti süvenenult. Küll aga... kui ma värvimistöödega lõpule jõudisn, tundus mulle see kellaaeg mis endiselt nagu ennast täis egoist, ikka veel 6.54 näitas kuidagi imelik. Mõtlesin, et vaataks õige magamistoas olevat kella.... Oh sa pimeime, aeg näitas juba vägagi hiliõhtut!
Sõimasin end pisut, kuid samas oli ka heameel, et suure töö olin jälle ära teinud!
Palavad ilmad muudavad ajud pehmeks (kella patareid ka), ja nähtavasti vajub see hall ollus kössdi kokku ning loogiline mõtlemine, rääkimata ajatajust, kaob!
Aga nautigem sooja suve!

Saturday, July 23, 2011

Kui aeg muudab kõik!

Ajal on huvitav võime muuta meid teisteks inimesteks. Palju me üldse mõtleme ajale ja selle igavesele kulgemisele!?
Tihti saame tema puudumise sildiga varjata kas soovimatuid kohtumisi või vahest ka lihtsalt oma väsimust. Hea sõna see AEG- kas pole?
Ühel õhtul istusin ühes vanalinna väikeses sumisevas kohvikus ühe hea tuttavaga. Rääkisime maast ja ilmast ning ka ajast.
Üht äkki küsis ta minult nõu, kuigi tegelikult teadsin ma kohe mida talle vastata, ei tahtnud ma siiski seekord oma ütlemistes liiga otsekohene olla, vaid palusin tal enne kui ta otsuse langetab, võta pisut AEGA ja järele mõelda!
Meie jutuajamine puudutas kolmandat isikut, kellega minu tuttaval nagu oleks suhe, kuid kuidagi imelik. Aga suhted ei peagi olema ju kõigile üheselt selged!
Samas, kui minul oleks selline sassis suhe, lõpetaksin selle isegi vaatamata selle, kui tunneksin et tõesti armastan!
Nimelt, kui kaks inimest väidavad teineteisele, et armastavad ja tahavad koos olla, kuid üks ootab nädalaid teise kodumaale saabumist ja see teine nagu ei tee selle jaoks midagi, ei maili ei sõnumit, siis kuidas peaks asjasse suhtuma? Kui väidetavalt kaks inimest kes teineteist armastavad saavad kuus ühe korra kokku ja seda vaid üheks tunniks, millest vähemalt veel pool tundi kulub, mitte omavahelisele suhtlemisele, vaid hoopis telefoniga vestlemisele ja see kes ootas, ootab veel ja veel, kuigi istub armastatud ja oodatud inimese kõrval. Kui minnakse lahku ja ootaja jääb jälle ootama, kuid tagasi naasev inimene teatab telefonis, et nüüd on ta Eestis ja puhkab ja jälle ootab ootaja, et ehk homme...?
Aga homme teatab oodatu, et perekondlikud põhjused viivad teda üle üldse eemale ja ootaja ootab jälle ja saab sõnumeid mis lõpevad sõnadega, kallis, armastan, igatsen!
... siis oleks vast ikka väga naiivne arvata, et sellest suhtest midagi head tuleb!? Ootaja võib ju oodatavat armastada, kuid ta ei saa ju lõpuni end „lukku“ panna ning jälgida nagu läbi klaaskapi, kuidas elu mööda läheb! Või saab?
Vaatamata ootava inimese tunnetest oodatava vastu, kes tundub et ei suuda kuidagi, midagi otsustada ning jätab ootava inimese igaks juhuks ooterezhiimile, peab ootav inimene panema sellele fantoomsele sms suhtele kindla punkti!
Aeg on küll lai mõiste, kuid aeg kaob kiiresti käest ja ühel hetkel võib ootav inimene avastada, et aeg on lõplikult otsas! Aga kaunite sõnumite saabumine ikka jätkub ja jätkub!
On aeg hinnata eluaega oma elu edasi elamiseks!