Kõik on hästi!

Paar päeva tagasi kohtusin ma ühte inimest, keda polnud väga ammu näinud. Jäime jutustama või õigemini mina kuulama ja tema rääkima.

Teemasi oli mitmeid ning ei saaks just öelda et need huvitavad ei oleks olnud. Kuid ühel hetkel tundsin seda mida palju kordi juba mõnede inimestega "vesteldes" tundnud olen.

Sissejuurdunud "mina" vorm.

Mul on kõik halvasti, mul on palju tööd, mu abikaasa on loll, minu lapsed ei kuula sõna jne, jne....

Olen stressis ja väsinud. Kuid ku ma küsin, mis sul siis halvasti on ja miks sa siis midagi ei muuda? Ei tule vastust ei kummastki otsast.

Inimesed! Mis teil viga on?

Miks elate elu mis teile endile ei meeldi? Miks ei tee midagi (kui välja arvata sellel teemal vaid heietamine)?

Kuulan ja imestan ja mõtlen, miks olen viimasel ajal jäänud kinni psühholoogi rolli?

Kas minu otsaette on kirjutatud "Nutupadi"? Kindlasti mitte!

Olen nõus kuulama inimesi korra või kaks, kuid kui iga kord kordub sama asi siis tahan küsida, et kui maailm tundub ühele inimesele nii halb, siis kas see inimene mitte ise ei ole maailma vastu halb olnud?

"Mida ma muuta saan"? See on pidev küsimus mida ise endale tihti esitatakse. Küsin kohe vastu, - aga mida sa muuta ei saa?

Inimene on olend kellel on ajud (vähemalt on ta nii loodud), kaks kätt, suu ja antud võime kõnelda- siis tuleks ju neid kasutada, mitte pidevalt halada.

Paljud on öelnud mulle, at ah, mis sul viga sul kõik OK!

Jah... on küll kõik ok. Sest mina ju ei virise, ma ei hädalda, ei kaeba ja ei viitsi elada teiste elusi, kadestades neid või siis hoopis halvustades.

Ja veel... kindlasti ei ole mul olmemuresid, ma ei saa märjaks kui vihma sajab ja ei külmeta kui õues möllab tuisk ja torm. Mul ei ole valus, kui lõikan näppu või kui keegi teeb mulle haiget. Võib olla olen ma tõesti üliinimene!?

Ma teen mitmeid asju korraga ja püüan neid teha südamest, sest need kõik on mulle tähtsad ja loomulikult ei väsi ma kunagi vaid ikka ja jälle püüan hoida naeratuse näol. Miks ja kuidas?

Mul on üks omadus- mind ei huvita mis teised minust arvavad, sest kõigile meeldida ei ole võimalik ja kõik inimesed ei meeldi mulle ka! Ja veel... ma ei viitsi hädaldada, pugeda ning teha nägu, et olen keegi teine, kui ma tegelikult olen!

Olen see kes ma olen- kuid kes siis, ei tea ma isegi ning vaid minu lähedased võivad tegelikult mulle öelda, kes ma nende jaoks olen!

Üks on kindel, ma ei ole võõraste inimeste "psühholoog"! Lihtsalt ei taha seda enam olla!

Kuhu me kaome?

Viimasel ajal on minu elu olnud nagu eestimaa ilm. Päike ja pilved ja siis pilved ja päike. Kurtmiseks ei ole küll põhjust, kuid vahest niidab väsimus jalust ja siis tahaks olla kohe päris üksi. Üksi olemine aga toob kaasa mingid lollid mõtted, mis ei puuduta otseselt küll mind ennast, kuid kuidagi nukraks teevad ikka!

Üks hea inimene ütles, et see pidavat olema loominguliste inimeste sündroom. Võib olla olen ma siis tõesti loominguline inimene, kuigi pigem pean end ise inimeseks kes vaatab elu pisut teisiti kui tavaline kaassoo kaaslane.

Vaatan seda elu ja mõtlen, kas olen mina loll või on maailm lihtsalt hulluks läinud. Kaaskondlasest ei hooli keegi enam ammu ja selleset heietada pole ka mõtete, sest see ei vii mitte kuhugi. Paremal juhul kehitatakse vaid õlgu ja minnakse lihtsalt oma teed edasi. Minu tee koju, viib nii hommikul kui ka õhtul läbi Balti jaama. Need kes seda kanti teavad, teavad ka seda et see, saabuvate rongide ja ristuvate elude ristee on seal kandis päris huvitav. Pean ennast maailma näinud inimeseks, kuid sellist rongijaama nagu seda on Tallinnas, olen näinud ma küll, kahjuks vaid siin linnas! Võib olla on see just see eesti oma NOKIA ja välismaalastele kindlasti üks huivitavamaid ja teravamaid elamusi, mida meie linnast kaasa haarata ja info, mida laia maailma kanda.

Hommikuti istuvad seal omad elutargad, maailmaparandajad, elupõletajad. Õhtuti võib suhtreliselt odavalt saada oma "õnnedoosi" millele lisaks vaid pudel viina eest ka seksi. Mida paremat sa hing ihata oskad, seda enam, et kõik on võimalik soetada ühest kohast. Aga... mis seal imestada, eks tänapäeval püüab igaüks , ka eksinud hing, kuidagi selles maailmas ellu jääda. Mis sest et võib olla on see elu on homme katkenud ja keegi ei mäletagi sind enam, nagu polekski sind kunagi olnud. Liiva kalmistul on üks sektor, kus hauatähiseks on numbrid, mitte nimed ja neid numbreid muutkui tuleb juurde. Ja kes ütleb, et me ühel heal päval ise sellist numbritähist ei kanna!?

Mis meiega toimub? Mis toimub riigiga?

Ühed karjuvad meid viie rikkama riigi hulka maailmas, teised aga räägivad, et viie hulgas küll, kuid tagant poolt.

Ühed üritavad, teised tõmbavad vett peale! Ühed rabelevad, teised istuvad käed risti rinnal ja saavad selle eest head "pappi"!? Kes on riik?

Mis saab edasi?

Kas eesti liigub Kreeka, Hispaania ja Portugali lainel?

Minul oleks küll huvitav teada, kes tulevikus mulle pensi maksab kui eesti inimene lihtsalt vaikselt välja sureb? Ma pole rassist, kuid võib olla muutume ka meie Türgi, Hiina või teab mis maa eeslinnaks, järgides Saksamaa eeskuju? Eestlane on ju nii riigitruu, et elab kuni pensini ja siis sureb lihtsalt ära, kui ta seda just enne juba ei tee!

Palavate ilmade hullud tegemised.

Kohe alustuseks, ei ma ei kurda palavate ilmade üle ja üleüldse ei ole mul kommbeks ilma üle nuriseda. Milleks raisata aega selle peale, mida ei ole võimalik inimesel nagu nii muuta.

Kuid arvata, et minul nagu ka teistel inimestel palav ei ole, on ekslik. Kuigi olen tõmmu ja mägismaa juurdega mees, olen ma selles paganama jahedas, ka kohaliku rahva inges peegelduvas jaheduses harjunud.

Päevast päeva, peale tööd koju siblades oled nii kuradima väsinud, et pisuke uni on ainus mis sind hellitaks aga...

... remont!

Hull idee tuleb ju kuidagi ellu viia, ning olles pooleestlane on minus paganama palju seda karge, põhjamaa kodanikule omast jonni. Kui juba alustatud sai... siis läbi ussi ... selle samuse, (noh teate küll mille!?) peab see ka ära tehtud saama. Pintsel ja värvipurk on need "lemmikud" mis mind hetkel köidavad (või vähemasti arvan ma seda nii olevat). Iga õhtune uus algus on alati vaevaline, kuid mida õhtu poole aeg end veab, seda enam kasvab ka hasart ja seda kiiremini liigub pintsel või tikksaag, või kruvikeeraja või mõni liist või kurat teab mis veel, minu käes.

Eila õhtul aga juhtus selline asi, et värvides kööki, mis tegelikult peale magamistuba ja esikut on kolmas mis noh, peaaegu et valmis on, vaatasin kella, mis näitas 6.54. Olin juba värvimisega poolepeal aga kell näitas ikka sama aega. Mõtlesin, et oi kui tore, mul on veel piisavalt aega. No jah... muidugi oli akanataga valgusekuma pisut muutunud, kuid arvestades seda, et pilved taevalage kiimaliselt hõõrusid, ei mõelnud ma selle peale eriti süvenenult. Küll aga... kui ma värvimistöödega lõpule jõudisn, tundus mulle see kellaaeg mis endiselt nagu ennast täis egoist, ikka veel 6.54 näitas kuidagi imelik. Mõtlesin, et vaataks õige magamistoas olevat kella.... Oh sa pimeime, aeg näitas juba vägagi hiliõhtut!

Sõimasin end pisut, kuid samas oli ka heameel, et suure töö olin jälle ära teinud!

Palavad ilmad muudavad ajud pehmeks (kella patareid ka), ja nähtavasti vajub see hall ollus kössdi kokku ning loogiline mõtlemine, rääkimata ajatajust, kaob!

Aga nautigem sooja suve!

Kui aeg muudab kõik!

Ajal on huvitav võime muuta meid teisteks inimesteks. Palju me üldse mõtleme ajale ja selle igavesele kulgemisele!?

Tihti saame tema puudumise sildiga varjata kas soovimatuid kohtumisi või vahest ka lihtsalt oma väsimust. Hea sõna see AEG- kas pole?

Ühel õhtul istusin ühes vanalinna väikeses sumisevas kohvikus ühe hea tuttavaga. Rääkisime maast ja ilmast ning ka ajast.

Üht äkki küsis ta minult nõu, kuigi tegelikult teadsin ma kohe mida talle vastata, ei tahtnud ma siiski seekord oma ütlemistes liiga otsekohene olla, vaid palusin tal enne kui ta otsuse langetab, võta pisut AEGA ja järele mõelda!

Meie jutuajamine puudutas kolmandat isikut, kellega minu tuttaval nagu oleks suhe, kuid kuidagi imelik. Aga suhted ei peagi olema ju kõigile üheselt selged!

Samas, kui minul oleks selline sassis suhe, lõpetaksin selle isegi vaatamata selle, kui tunneksin et tõesti armastan!

Nimelt, kui kaks inimest väidavad teineteisele, et armastavad ja tahavad koos olla, kuid üks ootab nädalaid teise kodumaale saabumist ja see teine nagu ei tee selle jaoks midagi, ei maili ei sõnumit, siis kuidas peaks asjasse suhtuma? Kui väidetavalt kaks inimest kes teineteist armastavad saavad kuus ühe korra kokku ja seda vaid üheks tunniks, millest vähemalt veel pool tundi kulub, mitte omavahelisele suhtlemisele, vaid hoopis telefoniga vestlemisele ja see kes ootas, ootab veel ja veel, kuigi istub armastatud ja oodatud inimese kõrval. Kui minnakse lahku ja ootaja jääb jälle ootama, kuid tagasi naasev inimene teatab telefonis, et nüüd on ta Eestis ja puhkab ja jälle ootab ootaja, et ehk homme...?

Aga homme teatab oodatu, et perekondlikud põhjused viivad teda üle üldse eemale ja ootaja ootab jälle ja saab sõnumeid mis lõpevad sõnadega, kallis, armastan, igatsen!

... siis oleks vast ikka väga naiivne arvata, et sellest suhtest midagi head tuleb!? Ootaja võib ju oodatavat armastada, kuid ta ei saa ju lõpuni end „lukku“ panna ning jälgida nagu läbi klaaskapi, kuidas elu mööda läheb! Või saab?

Vaatamata ootava inimese tunnetest oodatava vastu, kes tundub et ei suuda kuidagi, midagi otsustada ning jätab ootava inimese igaks juhuks ooterezhiimile, peab ootav inimene panema sellele fantoomsele sms suhtele kindla punkti!

Aeg on küll lai mõiste, kuid aeg kaob kiiresti käest ja ühel hetkel võib ootav inimene avastada, et aeg on lõplikult otsas! Aga kaunite sõnumite saabumine ikka jätkub ja jätkub!

On aeg hinnata eluaega oma elu edasi elamiseks!

Armastuses pole midagi keerulist!

Miks ja mida me kardame?
Keegi on kunagi öelnud, et sealt kus saab alguse armastus, lõpeb terve mõistus!
Imelik lause, millest võib järeldada vaid üht, tervele maailmale võiks peal
tõmmata ühe suure katuse ning seejärel võib planeedi Maa ümbernimetada
planeediks „Psühhoneoroloogia“.
Kui armastusega lõpeb terve mõistus, siis on ju terve maailm ebaterve mõistusega
inimesi täis!?
Olgu homosaapiens nii tugev kui tahes, vajame me kõik just seda, tervet mõistust
halvavat kummalist tunnet, mis vahest et hävitab me tegelikkuse ja harva, noh
siis kui on hetk, mil mõistus korraks „koju“ tulnud on, kirume seda.
Kuid ükski teadlane pole lahti seletanud, mis asi see armastus siis ikkagist on
ja kui ta juba kord tulnud on, siis kuidas teda küll hoida?
Kõik me tahame enese kohta vahest öelda, et armastus- see ei ole minu jaoks, või
selleks ei ole mul praegu küll aega. Aga ometi ei hiilib see tunne nagu
vargapoiss meile ligi varastades meilt ei rohkem ega vähem kui terve mõistuse.
Iseka tundena ei küsi ta meie käest luba, kas me oleme selleks valmis või
mitte. Isegi siis, kui me vastupunnime, oleme me tegelikkuses selleks alati
valmis!
Naljakas ja hea tunne mis sunnib meid miljon korda päevas mõtlema teise inimese
peale, ning küsima endalt, kas ka tema seda teeb? See on tunne mis paneb meid
kella jälgima, ning aega kirudes mõtleme, miks ometi see just siis kui me seda
nii väga kiire kulgemisena vajame see ometi nii aeglaselt end liigutab.
Miks sunnib armastus täiskasvanuid inimesi käituma nagu väikelapsi? Miks tahame
me eriti selle suure tunde ajal muutuda paremaks ja heaks, nagu poleks see
teistel, välja arvatud jõulude ajal,  aegadel võimalik! Kas armastuse ja
inimlikuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi? Tegelikult võib ju!
Sest kui me suudame olla ühe inimese vastu head, suudame me seda olla ka
rohkemate vastu. Armastuse all mõtleme me eelkõige loomulikult kahe inimese
lähedasi intiimseid suhteid (intiimsed suhted ei tähenda ainult seksi!), mida
me loomulikult võõrastega ei jaga, kuid jättes kõrvale intiimsuse, tõstes esile
lihtsa ja inimliku headuse, suudame me maailmas korda saata palju emnamat, kui
me seda siiani ehk teinud oleme.
Armastus on andestamine, kuid loomulikult ei tohi me seda andestamist
kuritarvitada. Kuigi piiblis on selline lause kus öeldakse et kui sind lüüakse
ühele põsele, keera ette teine põsk. Seega on meil, inimestel vaid kaks põske
kuhu lüüa saab. Tavaliselt on kolmas löök juba hinge, kuhu see reeglina kauaks
püsima jääb. Ja just see on see, mida me armastuse juures kõige enam kardame!
Mis siis teha, et selliseid asju ei juhtuks? Kas saame panna siin mingi limiidi, et seda ei juhtuks?
Arvan, et eelkõige on probleem selles, et külma ja ebastabiilse kliimaga maa
rahvas nagu me oleme, tõmbume me tihti  kapslisse ning sellest kapslist
väljatulemine näib meile suisa võimatu. Kapseldumine aga tähendab seda, et me
ei soovi ega oska hiljem omi tundeid ja tundmisi sõnadesse panna. Aga, suhtes
peab rääkima, ning tegema seda kohe, kui tunned et miski okas on hakanud hinge
(mis iganes see hing ka siis ei oleks) kriipima. Okkad võivad tulla kust
iganes, näiteks valesti mõistmisest või ka sellest, et teineteist ei kuulata.
Siinkohal peab ju olema aus ja tunnistama, et meil kõigil on hinges omad okkad
mis vahest on me hinge nii ära kriipinud et selle peegeldusest ei näe me endeid
enam ammu. Nüüd tõmbame mõned paraleelid... Igal aasta, jõulude ajal toome me
tuppa kuusepuu, ikka ja jälle saavad me käed okastest torgitud, kuid see läheb
mööda ja järgmisel aastal kordub kõik sama moodi. No jah- nüüd ütleb mõni
inimene kohe, et aga mina ei toogi jõuluks kuuske tuppa. Loomulik kaitse
refleks, tahame siinkohal näidata seda et me oleme tugevad. Olgu, mõistan, kuid
roosid... kas me pole neid kunagi kellelegi kinkinud? Ka siis oleme saanud ju
okastada, kuid see ei pane meid veel neid kaunemaid (ka armastuse sümboliks
nimetatud) lilli, teistele vähem kinkima!?  Armastusega on ju sama asi- suur ja
ehtne tunne mis on nagu õis mille varrelt leiab ikka okkaid. Nii on see olnud
enne meid ja nii saab see olema ka peale meid! Elus tuleb kõike ette! Ja see et
me okastada ei saa, oleks liiga naiivne arvamus, ikka saame! Ja jäämegi saama,
kuid küsimus on selles kas me soovime siis koheselt seljapöörates loobuda või
otsime koos lahendusi!? Mõistmine, andestamine, usaldus  ja teineteisest
hoolimine on need mis teevad meist Meid suure algus tähega. Julgus end
väljendada, jättes teineteisele piisavalt vaba ruumi hingamiseks, just see teeb
suhte tõeliselt tugevaks!
Lahku minna ei ole sugugi keeruline, kuid enne tasuks mõelda, kas me ikka tõesti
seda tahame? Ei ole maailmas olemas inimest, kes ei oleks mingilki moel haiget saanud, kuid pöörata selg ja kapseldumine seejärel, ei tohiks saada meie igapäevaseks eluks ja tunndeks! Alati tasub anda enesele ja ka teisele inimesele võimalus isegi siis kui sa nii väga kardad, et võid taas väga haiget saada!

Vali enda eluteele üks inimene ning kasva koos temaga tugevaks.
Armastus on õis, mille eest tuleb hoolitseda ja isegi siis kui ta närtsib,
ka siis tuleb teda alles hoida, sest ikka ja jälle tuletab ta sulle meelde  et see
närtsinud tuust oli kord kaunis õis, ning ikka ja jälle leiad sa võimaluse
kuidas tuustist taas kaunis õis saab! Lihtsalt inimene peab avama oma südame ja tegema seda jäägitult ja lihtsalt. Muidugi võib olla see alguses raske, kuid üksik inimene on vaid pool inimesest! Ja kas me siis tahame olla läbi elu see ebatäielik poolik!?
Kui noored või vanad me praegu ka ei oleks, kunagi saab kõigist meist endeist
üks närtsinud ja krimpsus „tuust“. Kuid  alati tasub mõelda, millise „tuusdiga“
te ükskord, õlg õla kõrval, käsi käes mööda pikka puiesteed igaviku poole
sammute!

raamatust katkeid 5

Elu siberis.

Mulle meeldis siberi elu, kliima ja ka loodus, mis sest et see oli karm ning talvel sai ära külmetatud oma nina, põsed ja käed ja ka jalad, oli selles kõiges siiski tõeliselt päris. Aastaajad vaheldusid konkreetselt, kui mitte öelda et päeva pealt. Talvel kuni viiskümmend kraadi pakast, kuid ka lund ja pakane oli seal hoopis teistsugune kui siin, kevad oli vaid maksimaalselt kuuaega, selle ajaga sulas tohutu lumemass. Suvi tuli järsku ja kestis kuni septembri keskpaigani, sügis jäi põhimõtteliselt vahele, sest septemberi teisel poolel kattus maa taas lumevaibaga.

Kui veel puudutada ehk raskemaid momente sõjaväe ajal, siis oli see vast see aeg, kui hakkasid järgimööda koju naasema need inimesed, kellega olid kahe aasta jooksul kokkukasvanud. Kuigi sai lubatud, et kindlasti kirjutame ja tuleme ka teinetestele külla, mängis siin oma rolli muutuv poliitiline atmosfäär. Vahest ikka mõtlen mis neist saanud on, kuid aega on sellest niipalju möödunud, et otsida neid oleks pea võimatu. Eriti tunnen puudust kahest sõbrast, kellest üks elab Azerbatsiaanias (kui elab veel seal), ning kes oli see inimene kes alati oli mulle toeks, ka siis kui kergeks rüseluseks läks. Teine sõber aga elab Moskvas ja on tuntud vene Turetski koori solist, teda ikka aeg ajalt näeb venekanalite ülekantud kontsertitel.

Kojujõudmise aeg oli kätte jõudmas. Kaks aastat ei olnud mul ühtegi teadet isalt, tema kohta sain infot vaid taas kord oma õde Annet tänades, kes oligi koos tütre Karinega need kes minuga pidevalt kirjavahetuses olid. Õetütar Karine ja õde Anne panivad mulle ka „mõistuse“ pähe, kui ma kaalusin peale sõjaväge üleüldse Eestisse mitte tulemist!

raamatust katkeid 4

Pisut peale kooli lõpetamist

Lõpetasin kooli ja asusin tööle ikka erialapeale, asi läks juba põnevamaks, uued inimesed, töö mida olen alati nautinud, kuid siis tuli kroonuaeg. Ära saatmise pidu, nagu see ikka tavaks oli ja hommikul vara kogunemine lasnamäe kogunemispunktis. Seekord tuli isa mind siiski saatma, mille eest olen talle muidugi lõpmata tänulik.

Mis alusel meid jagati, kuid osad meist pandi baltijaamas Moskva rongile ja algaski sõit eiteakuhu. Moskvas autodesse, kusagile lennujaama, lennukile ja nii maandusin ma Habarovskis, kus siis toimus nn utzhepka.

Esimesel päeval anti käte munder, mida tuli veel mingite tähistega täiendada, õmmeldes neid armeeliku salapistetega kuuepeale ja see valge krae, mis pidi alati puhas olema. Rivistus ja õhtusöök....- ma pole kunagi näinud midagi nii jubedat, kui nõugokude armee sõdurisöökla. Olles maapoiss, võin väita, et isegi meie sead laudas sõid paremini ja puhtamates nõudest, kui need mis meile lauale pandi. See oli shokk! Mina kes olles tulnud just toiduvalmistamise juurest ja seda restorani tasandil- õudne!

Umbes 5 liitrised rasvast, tahmast ja kurat teab veel millest „läikivad“ malmpotid, milles olev ollus samuti umbes sentimeti paksuse rasvakihiga kaetud, ning kus ujuvad karvadega kaetud seakamaratükid koos pekiga ja see hall pudru.... see oli vist nisutang. Kogu söökla, mis mahutas umbes 600-800 inimest, haises kurat teab mille järgi, süda läks pahaks. Sain aru, et sellist sööki, mina süüa ei suuda. Kuigi kõht oli megatühi ja nälg näpistas silmanägemist, piirdusin ma siiski vaid kuuma veega, mida seal nimetati teeks, ning valge leivaga, sest musta leiba seal lihtsalt ei tuntud. Nii möödusid päevad. Oli suur pidupäev kui „söögiks“ pakuti tatra- või hirsiputru, siis seda võis siiski kuidagi veel alla neelata. Hommikul ja õhtul anti ka pisut võid, mis muidugi oli vaid veerand sellel ajal ettenähtud kogusest, sest teine osa sellest võist kuulus naturaalmajanduse lahutamatuks osaks. Kuid ega see „naturaalmajandus“ sõdurite söögilaual siis kajastunud.

Lakkamatud rivitrillid, jooksmised ja nälg ei lasknud kaua oma tulemust oodata. Ühel palaval suvepäeval, keset järjekortset rividrilli vajusin ma lihtsalt kokku ja sattusin sõjaväe linnaku hospitali.

Olin kuuajaga kaodanud oma kehakaalust 16 kilo, kuigi ise seda tähelepanemata oli tekkinud organismil minuga lahkarvamus.

Ja siis läks lahti... Tuli mingi venelane, sõimas näo täis, lubas Moskvasse kaevata, et mida ma õige mõtlen, mis näljastreik?! (kuigi sellise streigi peale ei olnud ma isegi mitte mõelnud).

Lõpuks sain ka mina suu lahti ja käratasin, et hoopis mina kirjutan Moskvasse, kuidas teil siin inimesi toidetakse. Pärast seda vaibus ka vene ohvitseri ülevoolav sõim.

Ma ei tea, kas sellest oli kasu, kuid pärast nädlakesest hospidalis viibimist ja uuesti sööklasse minemist, oli pilt pisut muutunud. Potid, kuigi endiselt tundmatust tangainest valmistatud pudruga, olid puhtad, kui mitte öelda, et lausa särasid. Rasva ei ujunud enam nii palju toidupeal ja seakamar koos karvadega oli asendunud rohkem liha meenutava ollusega. Ka võiportsud olid nagu seened pärast vihma suuremaks kasvanud ja teele ilmus kerge pruunikas jume.

Möödus veel poolteist kuud, toimus sõdurivande andmine, mille sõnasid ma enam ei mäleta, ehk olid need lihtsalt nii jaburad, et ei taha mäletada. Ühel päeval pandi meid jälle autodesse, siis Habarovski rongijaama, kaks päeva sõitu ja sihtkoht Kemmerova oblast. Tunnike taas autosõitu ja kohal. Kui nüüd kirjeldada loodust- siis see oli tõesti väga kena, mäed ümber ringi ja rohelust nii et tapab.

Minust sai ohvitseride söökla kokk, suhteliselt hea ja kontrollimata elu. Hommikul kell 5 äratus, kella seitsmeks 20 le ohvitserile hommikusöök, siis kell 13.00 lõuna ja kell 19.00 õhtusöök ja kogu lugu. Tekkisid ka esimesed tõelised sõjaväesõbrad.

Toiduga sai muidugi ohvitserid ärahellitatud, sest igal hommikul olid teekõrvale ka värsked saiakesed. Hiljem hakkasid megaülevõõbatud make up ga ohvitseriprouad tellime minu käest ka pidulausööke. Elu oli ilus ning üldse ei saaks ma öelda, et oleksin sõjaväes mingit erilist terrorit tundnud. Muidugi oli ka minu ajal hambaharjaga põrandapesemist, kergeid nägelemisi ja kätega ( ja mitte ainult) selgeks tegemisi, kuid arvan, et see käib lihtsalt sõjaväega koos, olgu selleks siis möödunud vene oma, või siis eesti oma kaitsevägi, millega mul on olnud „au“ mitmeid aastaid kokkupuutuda.