Miks ja mida me kardame?
Keegi on kunagi öelnud, et sealt kus saab alguse armastus, lõpeb terve mõistus!
Imelik lause, millest võib järeldada vaid üht, tervele maailmale võiks peal
tõmmata ühe suure katuse ning seejärel võib planeedi Maa ümbernimetada
planeediks „Psühhoneoroloogia“.
Kui armastusega lõpeb terve mõistus, siis on ju terve maailm ebaterve mõistusega
inimesi täis!?
Olgu homosaapiens nii tugev kui tahes, vajame me kõik just seda, tervet mõistust
halvavat kummalist tunnet, mis vahest et hävitab me tegelikkuse ja harva, noh
siis kui on hetk, mil mõistus korraks „koju“ tulnud on, kirume seda.
Kuid ükski teadlane pole lahti seletanud, mis asi see armastus siis ikkagist on
ja kui ta juba kord tulnud on, siis kuidas teda küll hoida?
Kõik me tahame enese kohta vahest öelda, et armastus- see ei ole minu jaoks, või
selleks ei ole mul praegu küll aega. Aga ometi ei hiilib see tunne nagu
vargapoiss meile ligi varastades meilt ei rohkem ega vähem kui terve mõistuse.
Iseka tundena ei küsi ta meie käest luba, kas me oleme selleks valmis või
mitte. Isegi siis, kui me vastupunnime, oleme me tegelikkuses selleks alati
valmis!
Naljakas ja hea tunne mis sunnib meid miljon korda päevas mõtlema teise inimese
peale, ning küsima endalt, kas ka tema seda teeb? See on tunne mis paneb meid
kella jälgima, ning aega kirudes mõtleme, miks ometi see just siis kui me seda
nii väga kiire kulgemisena vajame see ometi nii aeglaselt end liigutab.
Miks sunnib armastus täiskasvanuid inimesi käituma nagu väikelapsi? Miks tahame
me eriti selle suure tunde ajal muutuda paremaks ja heaks, nagu poleks see
teistel, välja arvatud jõulude ajal, aegadel võimalik! Kas armastuse ja
inimlikuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi? Tegelikult võib ju!
Sest kui me suudame olla ühe inimese vastu head, suudame me seda olla ka
rohkemate vastu. Armastuse all mõtleme me eelkõige loomulikult kahe inimese
lähedasi intiimseid suhteid (intiimsed suhted ei tähenda ainult seksi!), mida
me loomulikult võõrastega ei jaga, kuid jättes kõrvale intiimsuse, tõstes esile
lihtsa ja inimliku headuse, suudame me maailmas korda saata palju emnamat, kui
me seda siiani ehk teinud oleme.
Armastus on andestamine, kuid loomulikult ei tohi me seda andestamist
kuritarvitada. Kuigi piiblis on selline lause kus öeldakse et kui sind lüüakse
ühele põsele, keera ette teine põsk. Seega on meil, inimestel vaid kaks põske
kuhu lüüa saab. Tavaliselt on kolmas löök juba hinge, kuhu see reeglina kauaks
püsima jääb. Ja just see on see, mida me armastuse juures kõige enam kardame!
Mis siis teha, et selliseid asju ei juhtuks? Kas saame panna siin mingi limiidi, et seda ei juhtuks?
Arvan, et eelkõige on probleem selles, et külma ja ebastabiilse kliimaga maa
rahvas nagu me oleme, tõmbume me tihti kapslisse ning sellest kapslist
väljatulemine näib meile suisa võimatu. Kapseldumine aga tähendab seda, et me
ei soovi ega oska hiljem omi tundeid ja tundmisi sõnadesse panna. Aga, suhtes
peab rääkima, ning tegema seda kohe, kui tunned et miski okas on hakanud hinge
(mis iganes see hing ka siis ei oleks) kriipima. Okkad võivad tulla kust
iganes, näiteks valesti mõistmisest või ka sellest, et teineteist ei kuulata.
Siinkohal peab ju olema aus ja tunnistama, et meil kõigil on hinges omad okkad
mis vahest on me hinge nii ära kriipinud et selle peegeldusest ei näe me endeid
enam ammu. Nüüd tõmbame mõned paraleelid... Igal aasta, jõulude ajal toome me
tuppa kuusepuu, ikka ja jälle saavad me käed okastest torgitud, kuid see läheb
mööda ja järgmisel aastal kordub kõik sama moodi. No jah- nüüd ütleb mõni
inimene kohe, et aga mina ei toogi jõuluks kuuske tuppa. Loomulik kaitse
refleks, tahame siinkohal näidata seda et me oleme tugevad. Olgu, mõistan, kuid
roosid... kas me pole neid kunagi kellelegi kinkinud? Ka siis oleme saanud ju
okastada, kuid see ei pane meid veel neid kaunemaid (ka armastuse sümboliks
nimetatud) lilli, teistele vähem kinkima!? Armastusega on ju sama asi- suur ja
ehtne tunne mis on nagu õis mille varrelt leiab ikka okkaid. Nii on see olnud
enne meid ja nii saab see olema ka peale meid! Elus tuleb kõike ette! Ja see et
me okastada ei saa, oleks liiga naiivne arvamus, ikka saame! Ja jäämegi saama,
kuid küsimus on selles kas me soovime siis koheselt seljapöörates loobuda või
otsime koos lahendusi!? Mõistmine, andestamine, usaldus ja teineteisest
hoolimine on need mis teevad meist Meid suure algus tähega. Julgus end
väljendada, jättes teineteisele piisavalt vaba ruumi hingamiseks, just see teeb
suhte tõeliselt tugevaks!
Lahku minna ei ole sugugi keeruline, kuid enne tasuks mõelda, kas me ikka tõesti
seda tahame? Ei ole maailmas olemas inimest, kes ei oleks mingilki moel haiget saanud, kuid pöörata selg ja kapseldumine seejärel, ei tohiks saada meie igapäevaseks eluks ja tunndeks! Alati tasub anda enesele ja ka teisele inimesele võimalus isegi siis kui sa nii väga kardad, et võid taas väga haiget saada!
Keegi on kunagi öelnud, et sealt kus saab alguse armastus, lõpeb terve mõistus!
Imelik lause, millest võib järeldada vaid üht, tervele maailmale võiks peal
tõmmata ühe suure katuse ning seejärel võib planeedi Maa ümbernimetada
planeediks „Psühhoneoroloogia“.
Kui armastusega lõpeb terve mõistus, siis on ju terve maailm ebaterve mõistusega
inimesi täis!?
Olgu homosaapiens nii tugev kui tahes, vajame me kõik just seda, tervet mõistust
halvavat kummalist tunnet, mis vahest et hävitab me tegelikkuse ja harva, noh
siis kui on hetk, mil mõistus korraks „koju“ tulnud on, kirume seda.
Kuid ükski teadlane pole lahti seletanud, mis asi see armastus siis ikkagist on
ja kui ta juba kord tulnud on, siis kuidas teda küll hoida?
Kõik me tahame enese kohta vahest öelda, et armastus- see ei ole minu jaoks, või
selleks ei ole mul praegu küll aega. Aga ometi ei hiilib see tunne nagu
vargapoiss meile ligi varastades meilt ei rohkem ega vähem kui terve mõistuse.
Iseka tundena ei küsi ta meie käest luba, kas me oleme selleks valmis või
mitte. Isegi siis, kui me vastupunnime, oleme me tegelikkuses selleks alati
valmis!
Naljakas ja hea tunne mis sunnib meid miljon korda päevas mõtlema teise inimese
peale, ning küsima endalt, kas ka tema seda teeb? See on tunne mis paneb meid
kella jälgima, ning aega kirudes mõtleme, miks ometi see just siis kui me seda
nii väga kiire kulgemisena vajame see ometi nii aeglaselt end liigutab.
Miks sunnib armastus täiskasvanuid inimesi käituma nagu väikelapsi? Miks tahame
me eriti selle suure tunde ajal muutuda paremaks ja heaks, nagu poleks see
teistel, välja arvatud jõulude ajal, aegadel võimalik! Kas armastuse ja
inimlikuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi? Tegelikult võib ju!
Sest kui me suudame olla ühe inimese vastu head, suudame me seda olla ka
rohkemate vastu. Armastuse all mõtleme me eelkõige loomulikult kahe inimese
lähedasi intiimseid suhteid (intiimsed suhted ei tähenda ainult seksi!), mida
me loomulikult võõrastega ei jaga, kuid jättes kõrvale intiimsuse, tõstes esile
lihtsa ja inimliku headuse, suudame me maailmas korda saata palju emnamat, kui
me seda siiani ehk teinud oleme.
Armastus on andestamine, kuid loomulikult ei tohi me seda andestamist
kuritarvitada. Kuigi piiblis on selline lause kus öeldakse et kui sind lüüakse
ühele põsele, keera ette teine põsk. Seega on meil, inimestel vaid kaks põske
kuhu lüüa saab. Tavaliselt on kolmas löök juba hinge, kuhu see reeglina kauaks
püsima jääb. Ja just see on see, mida me armastuse juures kõige enam kardame!
Mis siis teha, et selliseid asju ei juhtuks? Kas saame panna siin mingi limiidi, et seda ei juhtuks?
Arvan, et eelkõige on probleem selles, et külma ja ebastabiilse kliimaga maa
rahvas nagu me oleme, tõmbume me tihti kapslisse ning sellest kapslist
väljatulemine näib meile suisa võimatu. Kapseldumine aga tähendab seda, et me
ei soovi ega oska hiljem omi tundeid ja tundmisi sõnadesse panna. Aga, suhtes
peab rääkima, ning tegema seda kohe, kui tunned et miski okas on hakanud hinge
(mis iganes see hing ka siis ei oleks) kriipima. Okkad võivad tulla kust
iganes, näiteks valesti mõistmisest või ka sellest, et teineteist ei kuulata.
Siinkohal peab ju olema aus ja tunnistama, et meil kõigil on hinges omad okkad
mis vahest on me hinge nii ära kriipinud et selle peegeldusest ei näe me endeid
enam ammu. Nüüd tõmbame mõned paraleelid... Igal aasta, jõulude ajal toome me
tuppa kuusepuu, ikka ja jälle saavad me käed okastest torgitud, kuid see läheb
mööda ja järgmisel aastal kordub kõik sama moodi. No jah- nüüd ütleb mõni
inimene kohe, et aga mina ei toogi jõuluks kuuske tuppa. Loomulik kaitse
refleks, tahame siinkohal näidata seda et me oleme tugevad. Olgu, mõistan, kuid
roosid... kas me pole neid kunagi kellelegi kinkinud? Ka siis oleme saanud ju
okastada, kuid see ei pane meid veel neid kaunemaid (ka armastuse sümboliks
nimetatud) lilli, teistele vähem kinkima!? Armastusega on ju sama asi- suur ja
ehtne tunne mis on nagu õis mille varrelt leiab ikka okkaid. Nii on see olnud
enne meid ja nii saab see olema ka peale meid! Elus tuleb kõike ette! Ja see et
me okastada ei saa, oleks liiga naiivne arvamus, ikka saame! Ja jäämegi saama,
kuid küsimus on selles kas me soovime siis koheselt seljapöörates loobuda või
otsime koos lahendusi!? Mõistmine, andestamine, usaldus ja teineteisest
hoolimine on need mis teevad meist Meid suure algus tähega. Julgus end
väljendada, jättes teineteisele piisavalt vaba ruumi hingamiseks, just see teeb
suhte tõeliselt tugevaks!
Lahku minna ei ole sugugi keeruline, kuid enne tasuks mõelda, kas me ikka tõesti
seda tahame? Ei ole maailmas olemas inimest, kes ei oleks mingilki moel haiget saanud, kuid pöörata selg ja kapseldumine seejärel, ei tohiks saada meie igapäevaseks eluks ja tunndeks! Alati tasub anda enesele ja ka teisele inimesele võimalus isegi siis kui sa nii väga kardad, et võid taas väga haiget saada!
Vali enda eluteele üks inimene ning kasva koos temaga tugevaks.
Armastus on õis, mille eest tuleb hoolitseda ja isegi siis kui ta närtsib,
ka siis tuleb teda alles hoida, sest ikka ja jälle tuletab ta sulle meelde et see
närtsinud tuust oli kord kaunis õis, ning ikka ja jälle leiad sa võimaluse
kuidas tuustist taas kaunis õis saab! Lihtsalt inimene peab avama oma südame ja tegema seda jäägitult ja lihtsalt. Muidugi võib olla see alguses raske, kuid üksik inimene on vaid pool inimesest! Ja kas me siis tahame olla läbi elu see ebatäielik poolik!?
Kui noored või vanad me praegu ka ei oleks, kunagi saab kõigist meist endeist
üks närtsinud ja krimpsus „tuust“. Kuid alati tasub mõelda, millise „tuusdiga“
te ükskord, õlg õla kõrval, käsi käes mööda pikka puiesteed igaviku poole
sammute!
Armastus on õis, mille eest tuleb hoolitseda ja isegi siis kui ta närtsib,
ka siis tuleb teda alles hoida, sest ikka ja jälle tuletab ta sulle meelde et see
närtsinud tuust oli kord kaunis õis, ning ikka ja jälle leiad sa võimaluse
kuidas tuustist taas kaunis õis saab! Lihtsalt inimene peab avama oma südame ja tegema seda jäägitult ja lihtsalt. Muidugi võib olla see alguses raske, kuid üksik inimene on vaid pool inimesest! Ja kas me siis tahame olla läbi elu see ebatäielik poolik!?
Kui noored või vanad me praegu ka ei oleks, kunagi saab kõigist meist endeist
üks närtsinud ja krimpsus „tuust“. Kuid alati tasub mõelda, millise „tuusdiga“
te ükskord, õlg õla kõrval, käsi käes mööda pikka puiesteed igaviku poole
sammute!
